Seletuskirjad

Kellele, miks, ja mida ma seletan? Emm... Iseendale? Kõigile, kes aru ei saa? Eh, ega te nagunii saa. Aga vähemalt proovin.

1. Miks ma kolisin Raatuse ühikast Narva mnt 89'sse?
See seletus varieerub muidugi tavaliselt laialt vastavalt seletatavale inimesele. Tegelik põhjus on lihtsalt see, et ma ei tundnud end Raatuse ühikas hästi. Jah, seal oli mul tore toakaaslane, köök mugavalt toa kõrval, "oma" vets ja vannituba ja euroremont ja reguleeritavad radikad... Aga see euroremont on ikka kohutavalt kõle. Sügavhallid seinad, mööbel, põrand. Ja siis kärtskollased ja erkpunased kapiuksed. Parasjagu vanglaõhkkond. Kui sellele juurde lisada see, et meil boksis keegi väga enda järel ei koristanud, köögikapile ei tahtnud sa kätt toetada just, ja sellised teravad kirjakesed aeg-ajalt kuskile tekkisid, ja igasugu kahtlast muusikat-juttu kuulda oli, ja pidevad vetsu-vannitoa-köögijärjekorrad...
Igatahes on esmamulje uuest kohast hea. Toakaaslane tundub tore, koht on võrreldes eelmisega väga hubane, puhas, ja, noh, see on odav kah.

2. Miks ma õpin bioloogiat... JA keemiat? Kas ma olen rahul?
See viimane on nii tüüpiline küsimus kõigilt kellega mõnda aega kokku pole puutunud. Jah, ma olen rahul. Meil on minu jaoks väga huvitavad ained ning tunnen, et tegin õigesti kui bioloogiat õppima läksin. Miks keemia ka? See huvitab mind niisamuti. Vahel olen otsustusvõimetu. Ma ei õpi keemiat täismahus küll, aga võtan mitut praktikumi, ja see on just huvitav. Täna näiteks sünteesisin aspiriini. Mis ma edasi teen? Pole halli aimugi. Aega on.

3. Kuis mul siis nii vähe aega on, kui ühtki vanadest hobidest ei jätka?
47 EAP'd pluss sõbrad pluss poiss pluss igasugu nipetnäpet projektid oleks summaarne valem vist. 47 EAP'd on siis umbes poolteist sellest mida keskmine tudeng võtab (nõutud on 30), ja see tähendab keskmiselt iga päev kaheksatunnist koolipäeva. Pole nii hull tegelt, sest suur osa neist ainetest on praktikumid, mitte tuupimine, ja seega oluliselt lõbusamad. Teine osa neist ainetest lõppeb poole semestri pealt ära, sest bioloogidel on imelik tunniplaani ülesehitus. Juhuslikud projektid seisnevad siis näiteks Ideelaboris ja tuutorikoolituses ja muudes sellistes. Poiss. Umm. The weirdest way to find one: learning math in library. Mis ikka öelda, ta on täitsa tore.

Restart

[Kaks aastat on möödas kui ma siia viimati kirjutasin, kõik on drastiliselt muutunud ja muu mitte midagi ütlev mull]
Mis ma siis teinud olen kah? Ei midagi erilist. Kooli lõpetanud, Tartu kolinud, ülikooli astunud bioloogiat õppima... Jah, ma olen rahul.

Ei jõudnud ma tõesti M'i ja J'iga nendesse kaugetesse paikadesse, kuhu plaanisime. J leidis kellegi, kes teda siin Eestis kinni hoiab... Mind hoidis ka keegi, kuni gümna lõpuni, ja siis kevadel, kui enam mitte, oli kõik niigi liiga kiiresti muutumas, et veel pea ees võõras kohas vette hüpata. M aga tegi väikse tripi küll, Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja Šotimaal. Oli ära paar kuud ning tuli tagasi Eestisse.

Ei läinud ma ka keemiat õppima, nagu terve gümnaasiumiaja arvasin. Või noh, mitte päris. Sest keemia aineid võtan ma küll, päris palju, käin praktikumides ja sünteesin aspiriini ja muud lahedat. Sellest rääkides vaadatakse mulle tihti mõistmatu näoga otsa ja küsitakse: "Miks?" Et miks ma näen nõnda palju vaeva ja teen põhimõtteliselt topelttööd?

Mis veel muutunud on? Noh, nende saja hobi asemel, millega gümna ajal tegelesin, võtsin omale huvitavaid lisaaineid. Esimesel semestril saksa ja hispaania keele, sel semestril siis keemia praktikumid. Pole päris hobi, aga täidab sama funktsiooni. Vahel nagu tunnen puudust laulmisest, aga mitte piisavalt et minna mõnda tõsisemasse koori ja lasta dirigentidel enda peale kaks korda nädalas karjuda. They tend to do that. Mitte küll kõik, aga...

Seda, miks ma siis bioloogiat õppima läksin, miks ma rahul olen, miks ma ei kahetse et Eestist ära ei läinud, et keemiat ei õpi, miks ma nii palju lisaaineid võtan, miks ma enam saja hobiga ei tegele (või hoopis, mis ma selle asemel teen) ja muud sellist kavatsen ka siia kunagi kirjutada. Ei tea, kas selle võrra ka mõni mõistmatu nägu vähemaks jääb, aga proovida võib ju...

S Ü T E V A K A SÜTEVAKA Sütevaka sütevaka süte...

Hallo. Ik ben zeventien jaar.
Õppisin eile hollandi keelt. Oskan nüüd mitut moodi tere/head aega öelda, ennast ja teisi tutvustada, oma vanust ja elukohta öelda. Hollandi keel on lahe. Võtad 2/4 saksa keelt, 1/4 inglise keelt ning segad sinna veel 1/4 veidraid germaani sõnu ja hääldusi, ning ongi hollandi keel. Raske on mitte öelda, "Hallo, ich bin (seventeen/)siebtzich jahre (alt)."
Koos minuga õppis hollandi keelt veel 27 koolikaaslast. Meie seast valitakse 22, kes saavad euroopa liidu kulul madalmaadesse sõita 10ks päevaks, ning hollandi keelt õppida, ning võtavad pärast sügisel väikesed hollandlased (nad on meist 2 a nooremad) enda juurde. Julm valik...
Oleksin päris pettunud, kui ma nende 22 seas ei oleks. Istusin üks nädalavahetus üle tunni aja lumes, et teha hollandlastele eesti keele õppimise filmi. Neljapäeval lahkusime koolimajast peale üheksat, et filmi kokkumonteerimine valmis saada.
Neljapäevast rääkides. Teate, miks sütevaka inimestel on ninaluumurrud, sinised silmad, paistes huuled ja kipsis käed? Ei, me ei käi kaklemas. Oleme lihtsalt tõsised sportlased. Paistes huule hankisin endale korvpalliga. Ninaluu läks kellelgi hokit mängides. Sinine silm ja kipsis käsi on uisuväljaga maadlemiste tulemused. Keka tund on ikka karm :D
Jätkaks nüüd oma koolist rääkimist, kui te ei pahanda. Või kui te rohkem kuulda ei soovi, siis sorry, a ma jätkan ikkagi. Teisipäev. Lahkusin koolist jällegi õhtupoolikul, nagu tavaliselt. Seekord oli süüdi "Sütevaka kuldsuu" ehk kooli kõnevõistlus. Enamik kõneles teemal "Vaikus kui loodusvara" ning lisaks üks improkõne (mõeldud valmis koha peal loosiga tõmmatud teemal)
Pea täis kõikvõimalikke mõtteid teemadel "vaikus kui loodusvara", "videvik(utund)", "minu õpetaja" jnejne, istusin arvuti taha ning chekkisin kärsitult eposti, et saada kätte oodatud kiri keemiaõpetajalt. "Tere, Keemiaolümpiaadil 2. koht!!! Väga tubli olid. Õnnitlen!" Eufooria. Igaks juhuks olin end sundinud mitte liiga palju ootama.Enne 2 päeva olümpiaadiks valmistumist olin viimati keemiat tõsiselt õppinud kaks aastat tagasi. Tahtsin kõik oma õhtu mõtted siia kirja panna, kuid need jooksid liiga kiiresti, et mõnda kinni püüda, siia siduda ja lahti harutada.
Järgmisel päeval kuulsin veel kiidusõnu direktorilt, kes "ei osanud sellist üllatust, veel 11. klassis, oodata", ning õpetajalt, kes pidas seda imeks vist, rõhk sõnal "humanitaarkool", ning paralleelikatelt, kes olid pool keemiatundi sellest kuulnud vist. :D
Jõuaks nüüd veel esmaspäevani, kus istusin esimeses riigikaitse valiktunnis kella viieni, ning sealt otse kooli noortekoori, kust edasi pärnu noortekoori, kust jõudsin koju kaheksast.
Liiga palju koolijuttu? Sütevaka ei ole kool, see on elustiil, nagu öeldakse. See ei ole halb. See ei ole ka üleni hea. See lihtsalt on nii.

Huumuskihi all on kas leetkiht või piraatide varandus

YAY mu läptop on jälle elus! Tal on küll teine hing sees, st et uus Vista ja kõvaketas on lage, ja plekkis ka korralikult, aga tähtsamad asjad, nagu pildid ja konspektid sai kätte.
Ma hankisin endale 2 konspekti geo kontrolltööks (jah ma õppisin kodus, woow). Ühes on kõik need sada "sajab rohkem kui aurab" õigetesse kohtadesse märgitud (ehk siis igale poole), teisest vaatas mulle vastu see lause, mis pealkirjas on, ning muud geniaalsused. :D Ma ei saa, on lahedaid inimesi :)
Jätkasin oma nimekirja. Siis vaatasin, et see on liiga tihe ning jätsin lüngad sisse, võite ise mõistatada, mis vahepeal tegin siis. Või küsite:)
11)
12)
13) Laupäev jätkus. Unistasime M'ga, mida kõike me tulevikus teeme, siis kui meil on vabadus ja kool ei ole võrdusmärgilises suhtes eluga. Kuritarvitasime koguni Google street view'i ning mõtlesime, kuhu suveks tööle minna. Ei ole vara veel. Unistada ei ole kunagi vale.
14) Keegi rääkis meile msnis, kuidas ta sööb pannkooke. Sellest piisas, et tekitada selline isu, et gravitatsioonijõuga võideldes liikuma hakata. Et mai pizza oli kinni ja lähedal mujal pannkooke ei paistnud, sõitsime Campasse.
15)
16)
17)
18)
19)
20) Äratasin Rekvisiidid üles, läksime ta ukse taha et liigutama hakkaks.
21) Ootasime kõik koos veel tund aega, et kätte saada kaamera.
22)
23)
24) Siis hakkasin ka tegelikult õppima, kaks päeva jutti. Keemiat.
25)
26) Arvutasin, mitu molekuli asub närviraku jätke tipus. See tahab keemia olla.
27) Viisin viimasele kahele tublile filmitegijale pontšikuid. Seltsis toredam süüa. Tegime montaaži. Teoorias. Praktikas rääkisime tulevikust. jälle. ma ei tea, mis ta mulle niimoodi ette jääb.
28) Pühapäev oleks pidanud kuluma aastatöö tegemisele/järeleõppimisele/kohustusliku kirjanduse lugemisele/bioloogiaolümpiaadiks õppimisele/koolilehe artikli kirjutamisele. Aju lihtsalt ei võtnud enam.
29)
30)
31) Lugesin esimesed 16 lk kohustuslikku kirjandust sel aastal. Aga ausalt, hiline uusaastalubadus: loen kõik kohustuslikud raamatud läbi. Kas või hilinemisega. Ei kasuta sõpra vikipeediat.
Aa ja nüüd peale selle listi tegemist meenub, et vahepeal sain oma blondiinsusest jagu ning hakkasin brünetiks. Enam-vähem loomulikku tooni. A keegi ei paista märkavat ja endal läheb ka meelest.

Matusekõne läptopile

Made in china. Ta on juba kaks aastat vana, kulunud ja kergelt kriibitud. Ühel hetkel tuli mul tuju ta kriidiga üleni roosaks värvida ja seda on veel pragudest näha. Ma katsin ta helesinise taevapildilise kleepsuga, mis praeguseks on pooleldi maha tulnud. Ta sai teadmata hetkel vigastada ning liigesed enam ei tööta. Vanaduse tõttu suudab ta ärkvel olla umbes pool tundi järjest (tõenäoliselt on oma osa hea tulevärgiga elektrišokkidel, mida ma talle siis pakkusin kui seltsimees juhe haavatud oli). Kõigile üleelamistele vaatamata oli ta mulle truu seltsiline kõige igavamatel koolipäevadel ning haaras mind enda kirjusse maailma, nii et usaldasin tema kätte kõik oma pildid ja helid. Jah ma räägin sellest õudsest HP logust. Oma arvutist. Kõigepealt ta lihtsalt jonnis ja ei tahtnud enam pilti näidata, kui ma ta korraga viirusetõrjet ja windows updatesi tegema sundisin. Mitte mingi valemiga ei tulnud enam. Siis aga tabas teda ID-sada-T sündroom. (ID100T) Nimelt otsustas keegi tark aku tagant võtta ja välja lülitada (Õppisin valusal teel, et internet ei ole usaldusväärne tarkuseallikas, rakendades sealtlugetut ellu). Ekraanipilt tuli küll uuesti ette, aga näitab ainult "your computer was unable to start". Tapsin vist oma windows vista või midagi. Ilma oma läpakata (mis sisaldas endas kõiki konspekte, 4 aasta fotosid, üle 10 gb head muusikat, parimat filmivalikut jpm, sh võimalus olla võrgus igal pool igal ajal) tunnen end väga abituna. Mis minust saab? Mis saab sellest ähvardavast kunstiajaloo kontrolltööst? Kui kaua pean ma vastu windows messengeri, 35 GB kõvaketast ja aegunud veebibrauserit kasutades? Kuidas nüüd 20 tundi ööpäevas aastatööd teha? :S:S:S

Lühidalt

1) Jõuludeks sain ma villased sokid ja salli. Õunamoosi ka. Nägin kõik sugulased ära.
2) Uue aasta tulles olin sillas, st silla peal. Uueaastalubaduseks on tublim olla. Tõlgendage kuidas soovite.
3) Vaheaja jätkudes tähistasin paari inimese vanemaks jäämist. Suutsin suurepäraselt vältida millegi kasuliku tegemist, ainult aastatöö teema tabas mind lõpuks.
4) Kohanesin uuesti kooliga, läbides une, koolimasenduse, igavuse ja ükskõiksuse faasid, jõudes lõpuks rutiinini.
5) Proovisin järele, kas põhikooli klassidesse on turvaline sisse astuda. Öösel kuskil 3 paiku lõpetasin artikli sellest. Uuus koolileht ilmus.
6) Tegin pooleteisttunnise kelgusõidu munamäelt alla. Peale seda, kui kelk poole mäe peal minema jalutas (tal oli päris inimesemoodi nägu, ausõna), sulas lumi mõnusasti kõhu all ja värisesin. Minust jäi maha punane rada: "Mina olen *****". See olevat seal siiamaani. Siis veeresin kasti. Kui ma sealt välja tulin, pani "kelk" selle endale pähe ja jalutasime randa.
Ok, seletuseks teile: ma ei läinud palavikust deliiriumisse (veel). Tegu oli filmivõtetega.
7) Läksime pühapäeva hommikul kl 11 suure kastitäie suuskade ja ploki A2 paberitega port-artur 2 kohvikusse teed/kohvi jooma.
8) Jäin päris haigeks ja istusin 3 päeva kodus. Kärssa ette ei kasvanud. Nokka ka mitte.
9) Üritasin järjekordselt kooliga kohaneda. Protsessi käigus rööviti minult laptop. Istusin rahulikult tülpinud näoga tunnis ja see oli laua peal. Õpetaja lihtsalt tuleb ja võtab selle ära. Jõuan seekord ennem kinni panna (viimati käis ta orkutis skräppimas "ooh, sa oled nii lahe, tahaksin ka täiega sinu moodi olla", minu nime alt muidugi) Järgmised 2 koolitundi ma seda ei näe, kuigi mu kodune töö ja konspektid on seal. Peale tundi jookseb õpetaja mu eest ära õpetajate tuppa tea partyle/koosolekule. Ma ei julge absoluutselt kõigi õpetajate ees temalt seda küsida. Natukese aja pärast näen teda koridoris. Nõudsin enda vara tagasi, kuid ta ainult naeris ja sundis mind lunima. Siis põgenes uuesti sinna õudsesse ruumi täis õpetajaid. Poolteist tundi pärast koolipäeva lõppu taban ta tema kabineti eest viimaks. Seisan sõjaka ilmega tema ees, mille peale kommenteerib: "Su kehakeel nagu tahaks midagi öelda, a ma küll ei saa aru mida". F*** ***, seda mida. Võtan ilma küsimata enda rüperaali tema laua pealt ning sõiman: "Aitähh".
10) Ja siin ma olen.

mobiil ja võõras

Tüdruk sammus mööda lumist öötänavat kodu poole. Nägi juba kaugelt vastu tulemas vanameest. Võttis uisukoti igaks juhuks paremini pihku, sest tänav oli tühi ja kes teab. Siis mõtles omi mõtteid edasi. Ta möödus mehest. Too nägi üsna tavaline välja: kulunud jope, kootud müts, hallisegune habe. Korraks mõtles tüdruk, kas vanamehel kodu on, kes teab ju, tänapäeval kannavad nad kõik täiesti tavalisi riideid, aga miks muidu mees sellises külmas öös jalutas üksinda... Mees peatus ja kõnetas teda, kerge vene aktsendiga. Ta küsis telefoni, et koju helistada. Tüdruk oleks võinud telefoni võtta, numbri valida ja naeratades palun öelda, kuid ta peatus taskut kobades. "Aga miks te lihtsalt koju ei lähe?" "Aga mul on vaja helistada siis nad tulevad välja" "Miks te ise sisse ei lähe?" "Aga ma elan Audrus" Ja tüdruku mobiil helises. Ta kinnitas emale, et jõuab kohe koju, ning siis ulatas telefoni siiski mehele, lisades igaks juhuks: "Seda pole mõtet varastada, sest see pole midagi väärt". Mõtles veel, et äkki on see mingi tasuline number... Mees kutsus endale auto vastu ning ütles siiralt tänu. Tüdruk nägi, et oli veidike kuri olnud, ja üritas selgitada, et kes teab, kes vastu võib tulla. Mees rääkis jutu mustlastest kes ta telefoni olid varastanud, samamoodi helistada küsides. "govorjoš po russki?" "Njet horošo" Mees tänas veel, soovis jõulurahu ning nad läksid teine teises suunas edasi.
Tüdruk läks edasi. Ta mõtles: ta oli mehest kohe kõige halvemat arvanud, ent mees oli olnud tõeliselt viisakas, sõbralik ja tänulik. Võib-olla ongi inimesed head? Vähemalt jõuluajal...

tali tuli!

Reedene -22 kraadi oli minu jaoks üle mõistuse ja tahtsin ainult kodus teleka ees sooja teed juua ja lihtsalt olla. Nii tegingi.
Eile aga ületasin oma hirmud ilma suhtes, toppisin end nagu kubujuss riidesse ning läksin uisutama. M'ga, talle oli see esimene kord. Uisutada on tore. Niikaua kuni oma sõrmi-varbaid tunned :D Jalutasime pärast Steffani eest mööda, seal oli üks väga läbikülmunud jõuluvana (kes tantsis sooja saamiseks "All I want for christmas is you" järgi:D), pakkus sooja glögi ja piparkooke,.
Veel 2 päeva kooli tuleb üle elada, siis on jõulud. Uus tunniplaan on lihtsalt surmavalt igav.
Tea kas tulevad valged jõulud? Loodame

failist "Sotsioloogia uurimustöö"

Using only song names from ONE ARTIST, cleverly answer these questions. Pass it on to 15 people you like and include me. You can't use the artist I used. Try not to repeat a song title. It's a lot harder than you think! Repost as "my life according to (band name)"

*Pick Your Artist: Avril Lavigne
*Are you a boy or a girl: girlfriend
*Describe yourself: hot
*How do you feel: how does it feel, who knows
*Describe where you currently live: nobody's home
*If you could go anywhere, where would you go: runaway
*Your best friend(s) is(are): anything but ordinary
*What's the weather like: i dont give a damn
*If your life was a tv show, what would it be called: the best damn thing
*What is life to you: my world
*Your last relationship was: i can do better
*Your current relationship: kiss me
*Your fear: when you´re gone
*What is the best advice you have to give: get over it/freak out
*How I would like to die: my happy ending
*My soul's present condition: too much to ask
*My motto: keep holding on

Kommentaariks: oli kunagi lemmik. Praeguseks mustmiljon korda juba kuulatud, niiet. Oleksin teinud Muse järgi, kes praegune lemmik, aga nende laulunimedega ei tulnd nii hästi.

Pessimism jäi eilsesse...

Romantismile oli omane PESSIMISM!

Ma õppisin 2 päeva üle kahesaja aasta tagasi surnud kirjanike elulugusid. See tähendab, et hüüdsin: "Ma tulen hiljem sööma" ning unustasin siis selle. See tähendab, et öösel kella kahe ajal panin ma kirjanduse õpiku käest ning hakkasin Poe novelle lugema. See tähendab et tegin sitaks tööd.
Hommikust saati lendasid miljon konspekti klassiukse taga koridoris, inimesed ootasid eksamijärjekorras. Kõigepealt olid nad närvilised, siis tüdinud ja kärsitud, siis jälle närvilised. Jututeemaks oli 90% ajast kirjandus. Ülejäänud kümme sisaldas meenutusi eelmisest eksamist. "A viik läks sööma ja jättis GL klassi, ma vastasin temale, ta ei osanud midagi öelda ja ütles, et paneb B" "a J hakkas rääkima sellest, kuidas tal on kodus radikad katki ning sai C" ja muud sellist. Muidugi ei saanud keegi vastata õigel ajal, peale esimeste, ning viimane lõpetas kella 7st õhtul.
Kui ma sealt kella 7st lahkusin, mis tähendas, et ma ei jõudnud kooriproovi, kuigi tahtsin, siis olin naatuke vihane. Ma ei teadnud nimeda Lermontovi draamat, kokkuvõtet "Kaukasuse vangist" ta lihtsalt ei viitsinud kuulata, nagu ka "Madame Bouvary"'st midagi, küll aga vingus selle kallal, et ma Vronsky kirjutasin igrekuga ja arvas, et ma pole üldse läbi lugenud. ****. Sry düüd et mul puudub nimemälu. Eksamis ühte teost 12 kirjaniku miljonist ei teadnud, ning ta ütles "No ma olen seekord lahke ja panen sulle B" ****. Ja kuidas ma siis iga kirjanduse tund ta ****küsimustele vastan kui ma sisukokkuvõtteid loen? Ja järelvastamisest sosistas ta ka kellelegi vahetunnis jälle vist, sest ma polnd kuulnudki.
Ma ei saa aru, miks ma selle peale nii palju aega raiskasin, kui samas oleks võinud pühapäeval õppimise asemel noorteka jõulupeole minna ning täna mõlemasse kooriproovi jõuda. Kokku tuleks ikka seesama C. Aga noh, lootus (et seekord läheb hästi) on lollide lohutus.

üks nädal...

Esmaspäev oli millalgi ages ago, nii et seda on raske mäletada. Aeg läheb nii kummalises tempos. Üritasin kirjutada midagi eelnenud nädala iga päeva kohta, aga see on lihtsalt mõttetu. Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev...
Neljapäev! Peale ajaloo eksamit, mis läks üsna keskmiselt, helistasin M'le. Saime tallinna mnt kokku ja istusime campas natuke aega. Ta rääkis oma saksa reisist ja..:) Ta tõi sealt milka šokolaade (neid sorte mida eestis pole) ja punase liblikakujulise kaelakee, ma räägin, punase kaelakee, tal oli meeles, kui ma ütlesin ükskord, et punane on ehete puhul mu lemmik, ja ta tõi mulle punase liblikaga kaelakee :) Siis jalutasime veel natuke,..
Reede. Pannkoogiõhtu. Youtube, klaver ning telekas võistlesid, kelle heli jääb peale, ning seejuures üritasid end 10 inimest kuuldavaks teha. Pannkoogid ja piparkoogid kõrbesid, inimesed tantsisid ning valasid endale suhkruvett pähe:) Hiljem mängisime aliast ka, ning kella 12 paiku kolisime ümber MH juurde. Kõigepealt muidugi istusime J juures KK'ga ja vaatasime Simpsoneid, oodates teisi, siis aga ei viitsind enam ja läksime jalutasime J koeraga ära. Kusagil kl 3 paiku MH juures mängisime "Tõde ja tõde" (mitte tõde ja tegu). Kõik need küsimused, mida tavaliselt küsida ei julge, aga tahaks teada, said küsitud, suures ringis, kõigilt. Koju jõudsin laupäeva hommikul 5.40, thanks, L, et rattaga ära viisid.
Ma luban, et homme, ehk siis kella järgi juba täna, pühapäeval, tegelen ma terve päeva ainult kirjandusega. Esmaspäeval on eksam.
Lund hakkas sadama...

kaks päeva peaaegu-nagu-tudengielu

Peale neljandat äratust avasin vaevaliselt silma ning kinnitasin endale veelkord, et tahan just täna Tartu sõita ja just hommikul. Kuhjasin toapõrandalt mõned vajalikud asjad kotti, jõin kohvi ning läksingi.

Buss oli juba ees. Meeldiva üllatusena maksis pilet vaid 60.-, laupäevane värk. Liikusin vahekäigus tahapoole, et saada maksimaalset isiklikku ruumi. "Tsau, mind veel mäletad?" ütles A, kellega eelmine aasta Tartus mingit tarka juttu ajasime ja kaarte mängisime. Istusin üle vahekäigu tema kõrvale ning järgmised 3 sõidutundi rääkisime Maast ja Ilmast.
Tartus ootas mind juba L, kes pidi ka samale üritusele minema. Ta rääkis õhtusest ballist. Kohale jõudes liitus meiega ta klassiõde M ja rääkis ka ballist. Treffner on ikka äge, et nad selliseid asju korraldavad!

Vaatasin ringi: kõik on tarkade nägudega! Mõnesid mäletasin veel eelmisest aastast. Näiteks K Paidest, kes oli ka meedialaagris, see vend, kes end geiks riietas. Eesti on ikka niii väike.
Esimesest loengust sain ma täitsa aru, aga teise ajal oleks ta vabalt võinud näiteks hollandi keelele üle minna ja ma poleks vist märganud. Tundsin, kuidas Uni võtab mu üle võimust. Mida enam ma keskenduda püüdsin, seda kaugem, arusaamatum ja üksluisem paistis see ruum, seda ahvatlevam oli lihtsalt omi mõtteid mõeldes laual uinuda. Pidasin siiski vastu.
Niipea, kui loeng lõppes, oli imeväel kogu uni kadunud. Messisin S'le ning läksime kinno, New Mooni vaatama. Ärge palun vihake selle pärast, aga minu meelest oli täitsa ok film.

Hotelli jõudsin kusagil poole kümnest, viimasena. Ma ei tea, mis värk on, kuid ma saan Alati täiesti kohutavad toad. Kord on dušš katki, teinekord ei tööta konditsioneer või võti ei keera normaalselt. Selline eriline õnn. Seekord, et ma jõudsin vist ühena viimastest, sain kõige äärepealse toa, millel oli eraldi sissekäik. Toas oli 3 voodit, aga mina olin ainuke, kes suvatses kohale tulla, nii et sain laiutada. See-eest puudus seal soe vesi ja seep ning vannitoas oli 13 kraadi sooja. Toas näitas kraadiklaas 17 ning mingit küttesüsteemi ei suutnud ma käivitada. Tänud teile, hotell StarEst. Ma ei viitsinud üle hoovi teisele korrusele selle naljaka aktsendiga administraatori juurde kurtma ka minna, kes teab, saan veel hullema äkki. Sest muidu oli kõik ilus.

Helistasin M'le Saksamaale ning unustasin end telefoni otsa. Tekkis päris õudne tunne, kui pärast kõne hinna arvutasin, aga muidu oleks tahtnud veel kauem rääkida. Tammusin siis natuke toas ringi, klõpsasin telekat, võtsin korraks raamatu kätte. Mis ma teen seal jääkülmas toas, magama on ka enne 11 naljakas minna. Otsisin telefonist A numbri. Ta ütles, et jah nad mängivad ikka veel kaarte. K tuli uksele vastu ja juhatas mind nende tuppa. Seina ääres olid õllepudelid rivis, no normaalne. Nad olid seal kolmekesi, A, K ja veel mingi Pärnu tüüp. Õpetasin neile Spoons'i. Kusagil 12 paiku läksin oma tuppa tagasi.

Vedelesin voodis veel peale 5ndat äratust. Küll jõuab hommikust sööma, mõtlesin läbi une. A helistas, et kas magan veel. Loivasin kohale, tegin võileiva ja kohvi. Nad olid juba söönud, mängisid kaarte jälle, istusin nende juurde. Sõitsime esimese bussiga linna ning, ma ausõna üritasin, aga ei suutnud sellel loengul ärkvel püsida. Aga ma polnud ainus. Geenius E ise tukkus samamoodi. Miks on nii, et siis, kui magamine on lubatud, ei tule und? Terve bussisõidu tagasi kuulasin musa ja lugesin raamatut.

Justkui poleks midagi erilist see nv, eks. Aga see oli väga mõnus, nii korra end rutiinist ja kõigest tuttavast lahti rebida. Et siis esmaspäeval jälle keemiaülesandeid lahendada, friendly quiz'e teha ning mata kts feilida. Lehetoimetusega saime ka jälle kokku. Kool andis meile kohvimasina, kohvi, teed ning paki suhkrut kasutada:) mõnuzz.
Üks päev veel...

Kui te elate raekülas ja reede õhtul oli tunne, nagu keegi oleks tänaval laulnud "oh jesus," siis pole teil vaja psühhiaatri poole pöörduda.
Kui te astusite bussile 14 ja mõtlesite, et olete eksinud talvevõlumaale või jõulukontsertile, on teiega samuti kõik korras.
Pärnu noortekoori buss läks linnapiiri juures katki. See seletab, miks võisite liinibussis mitmehäälset koorilaulu kuulda. Mõtlesime, et laseks kaabu ka ringi käima, aga kellelgi polnud võtta. Igatahes kõik annetused (meie reisifondi eriti) on oodatud.

Neljapäevased mõtted

Piiks-piiks: "Ma armastan sind!"
Kas sellise sms-i üle peaks rõõmustama või kurvastama? Kurvastama, et seda ei öeldud päris-maailmas. See artikkel hakkas silma Eesti Päevalehe 30 okt lisas "Möte"

Märkasin seda nädala eest. Meelde jäi ta eriti, kuna vahetult pärast seda rääkis õhtulehe peatoimetaja meile, mida kõike on võimalik netist leida. Ta näitas kahe suvalise koolipoisi msni-vestlust, täiesti isiklikku, slängiga ja ausat, millest sai alguse 2 (valge) lehe esikaanelood, mida järgmisel päeval kogu riik teadis.
Meenus Ilvese rasvade lugu, mis algas emailist. Jutte kuulis veelgi. Toimetaja rääkis meile, kuidas miski internetist ei hävi ka peale kustutamist. Miski pole privaatne. Võttis kõhedaks küll.

"Meie - minuvanuste põlvkond - oleme infoühiskonas immigrandid. Me ütleme, et me "käime internetis", ja eristame selgelt nii-öelda päris- ja internetimaailma. Ning meie kõrval on inimesed, kes on sündinud infoühiskonda ja kelle jaoks nende maailmade vahel puudub piir. Nad on seal, 24 tundi mõlemas maailmas korraga"

Ei nõustu? Viibisid ju täna kodus arvuti taga vaid 3 tundi ning ülejäänud päeva olid selles n-ö pärismaailmas? Nii mõtlesin algul.
Siis mõtlesin uuesti. Sain sõimata, et ma midagi tantsuproovist ei teadnud. "Kas sa orksist ei lugenud siis?"
Mu telefon jäi kellegi kabinetti, tema jällegi lahkus majast ning lukustas ukse enda järel. Tundsin end väga abituna ning isoleerituna.

Euroopas uuriti 16-25 aastaseid noori ja küsiti, mismoodi öeldi teile esimest korda: "Ma armastan sind". Vastustest domineeris SMS. Mis tunne neil pärast seda oli? Fantastiline, tõeline.
Kas tõesti muutub varsti internetimaailm reaalsemaks kui reaalsus? Või on juba muutunud/muutumas?




Teine neljapäevane mõte pärineb veel varasemast ajast, kuid on sellegipoolest eredalt meeles.
Vähesed mõtlevad, et need naljad on pahad:
Miks viskab blondiin vetsupotti saia? - Ta toidab toilet-ducki
Mis on ainus asi, mis neegritel valge?- Omanik
Kuulsin nalju orbikutest. Võite mind ju nõrgas huumorisoones ja asjade liiga tõsiseltvõtmises süüdistada, kuid minule näis see hullem kui paksude või kiilaspeade mõnitamine välimuse pärast. Puhas õelus.
Kõik need naljad lõppevad lausega "Tüng, värdjas"
Öelge endale peegli ees seda, kui mõni soov täide ei lähe. On hea tunne?
Üritasin põhjendada, miks see on veel hullem, kui rassistlikud naljad. Oskate aidata?


Tänane neljapäevane mõte oli kirjand: "Kas õnn on universaalne, kultuurist sõltuv või isiklik?"
Palju filosoofilisi küsimusi neljapäeviti. Oskate vastata neile?
Aaga see on praeguseks kellaajaks liiga tark jutt. Head ööd.

Mul oli külm, kõht väga tühi ning olin väsinud. Ei, ma ei olnud koolis. Selg valutas pikast seismisest. Sellegipoolest oli mul päris hea tuju. Maslow püramiid on tagurpidi.
Teadsin, et varsti saan pirukat ning sooja teed. Peale seda laulame rahvast täis kirikule jõulumeeleolu. Koos orkestriga kõlab see eriti võimsalt. Otsin publikust tuttavaid nägusid. Tean, et nad on kuskil seal. Näen ühte eriti morni näoga prouat. Kas ta vihkab jõule? Naeratan talle lauldes. Ta elas siiski üle meie kontserdi.

Üleeile ilmus meie koolilehe sütiku esimene number. Kuigi kuulsin ka negatiivseid arvamusi ning avastasin korralikus koguses vigu, olen rahul. Siiski on see Midagi. Midagi meie oma tehtud. Ei tea, kuidas need vead sisse jäid, sest meediaõps vaatas küll kõik üle, ja me ise ka mitu korda.
Reedel käisime E'ga teatrikohvikus küsimas, kas nad tahaksid lehte reklaami, andes vastu meile auhinna: eine koos joogiga ja pärast tee/kohv koogiga. Päris hea diil ju. Selleks tuleb ainult kirjutada sütikule. Lehes täpsemalt.

Nagu koolileht lõpuks ilmus, paistab ka kõik muu sujuvat. Koolitants on selja taga (ja vaatamata mittevõitmisele olime me ägedad), täna vaadati üle klasside jõulukaunistus. Meil koolis selline võistlus iga aasta, parim klass saab kringli. Kõhtu me vast täis ei saa, sest "Teil on klassis sellist tilulilu täis kõik, mitte mingit korralikku kujundust", nagu ütles üks õps. Aga kui komisjon vaatamas käis, tuli kõlarist parasjagu "All I want for christmas is you", mida kõik võimsalt kaasa üürgasid ja tantsisid. powerpoint-ekraaniga näidati youtubest kaminatuld, peale selle valgustasid vaid jõulutuled. Natuke seda tilulilu oli ka, aga sedasi paistis see täitsa mõnus minu meelest. Kaks lakke poodud päkapikkugi ei torganud silma.

Inka õps ütles, et otsiksime jõululaule. Ise jagas ta meile "twelve days of christmas" kätte. Thanks, but no thanks, nii pole üldse fun laulda, eriti jõulualule, klassis makile taustaks joriseda. Aga kuulasin sõna ja otsisingi, ning leidsin "twelve pains of christmas" "all I want for christmas is food" ja "yellow snow, yellow snow, yellow snow". Et õps on väga konservatiivne ja megakorralik, arvasin, et ta võib pahaseks saada, ent ta tegi hoopis kõigile koopiad.
Ajaloos pidime täna arutlust kirjutama. Tead kui raske on õppima hakata, kui pool kümme koju jõudes korraks veel arvutisse lähed? Tead kui võimatu on vahetunni ajal õppida, kui mõtted on igalpool mujal? "Miks sa üldse ei õpi aga saad ikka häid hindeid?!" kurjustas muga pinginaaber. Noh, loodame, et see tuleb ikka hea hinne. Aga kirjutatud sain täitsa tipp-topp vist.
Sotsioloogia tunnis rääkisime jälle kõigest ja mittemillestki. Paistab, et neil on kavas kogu maailm, mitte universium, vaid see maailm, mis meie sees on, üles kaevata, tükkideks võtta ja pintsliga ära puhastada, karpidesse koguda ning analüüsida-liigitada, ja mitte tagantjärgi, vaid kohe. Mitte ainult sotsioloogia, veel psühholoogia, eetika, kirjandus, ajalugu jnejne, kogu humanitaar. Loogika matemaatikas, keemias, füüsikas ja bioloogias on ok, aga elus eneses kuidagi kõle. Hakkad mõtlema, kuidas kõik toimub süstemaatiliselt, reeglite järgi. On's seda vaja? Parem on olla õnnetu inimene kui õnnelik siga, kannatav Sokrates kui rahulolev loll, ütles JS Mill. Aga vahel tahaksin küll näha maailma jälle nagu laps, mitte selle matemaatikavalemina. Õnnelik siga on õnnelik, aga mis on õnnetul inimesel?

All I wanna say is that they don't REALLY care about us!!

Pane praegu mängima Michael Jacksoni "They don't really care about us" prison version. Kuula igat lööki ja mõtle sõnadele. Peale kõiki neid lõputuid proove on see mul täiesti peas. Iga löök tähendab kindlat liigutust.

Klassitäis tüdrukuid kandis musti retuuse ja valgeid tsärke või maikasid. Jalas olid meil ketsid. Hommikul panime mütsid ja kapuutsid pähe, et keegi ei näeks meie peenikesi krokodilli-punupatse, mis osade meelest kohutavad välja nägi. Üks ütles, et ta vaatas eemalt, et olen omale rastad teinud.

Me kõik olime natuke "ülepäevitunud", ehk valgetest tüdrukutest said neegrid. Enamus ostis DeLangest Eva-Lotta kunstiärist pruuni pastellkriidi ja jahvatas selle pudiks. Kogu nähaolev nahapind kaeti sellega. Patsid lahti teinud, jäid juustesse lokid. Idee oli sellest afro teha, mis mul peaaegu juba oli. Blond küll, aga ikkagi.

"Kas sa tead, mis on ainus asi, mis neegritel valge on?" "Noh?" "Omanik"
"Hähää, neegrid, rassistid tehke neegrile musi" "Don't YOU black or white me!"
Need olid mõned, kes kohe rassistlike nalju tegid. Teised vaatasid niisama piiika pilguga meid. Kõik tuttavad läksid muidugi mööda ega tundnud ära.

Meie tants läks küll publikule peale, kuid žürii ühtegi kohta ei andnud. Rassism? No jah, neil oli raske otsustada, sest sytes on kõik tantsud ägedad, peaaegu, eks :D ;)

Video pealt paistab igatahes äge.

Räval

Jess, ma jõudsin bussi peale! Kõik primad ja klassikad on küll kohal juba, aga jõudsin.
See 2 tundi sõitu magasin ning kuulasin muusikat. Primad lasti toompeale lahti, meid pandi telemaja ees maha. Et õpetajal kulus veidi aega kohalejõudmiseks, läksime err kohvikusse. Nägime televisioonis töötavaid onusid ja tädisid hommikokohvitamas, just nagu meie. Jõudsime juba rääkida tantsust, päkapikust ja seagripist, tuli õpetaja ning liikusime teise majja.
Meie tuur algas raadiomajast. Eesti oma ei näe välja nagu ameerika filmides, et on klaasseintega tuba, kus mingi vend räägib klapid peas mikrofoni ning vajutab nupust musa mängima. See on palju ägedam. Selliseid ruume on muidugi ka, kuid on veel erinevate kummaliste seintega vatitoad. Olete viibinud sellises vaikuses, et kõrvadel hakkab valus? On heliarhiiv, kus saab kuulata Oskar Lutsu enda Kevadet ette lugemas. Koridor, kus iga kabineti ukse taga on lambid. See, mis punaselt põleb, on hetkel otseeetris.
Sel ajal kui jooksime mööda lõputuid treppe ja koridore, pidi üks meist reportaaži tegema. Kõndides räägid ning jooksed alati mikrofoniga selle nina alla, kes sõna võtab. Pärast lõigatakse mustast materjalist kokku saade. Seal võib sinu sõna võtta, seda tagurpidi mängida, korrutada, kiirendada, aeglustada. väga hubane, väga hubane, väga hubane, enabuh agäv, vägahubane.
Raadio kahe ruumid on lahedad. Neil on vähe pinda ja inimesi, kuid sisusus on väga hubane. Lauad on vineerplaatidest, millel tehasetemplid peal, ja selline mõnus stiil valitses terves toas. Puhkeruumi aknast avaneb vaade tallinna lahele. Tekkis väike soov kord isegi seal töötada.
Liikusime tagasi telemajja. Garderoobis korjas mingi naine meie kontaktandmed ning kutsus meid Ärapanija publikuks. Täitsa läheks.
Meid võttis vastu hallipäine vanemas eas naine. Liikudes trepist üles rääkis ta meile, kuidas ETV alguse sai. See oli oma 50 aastat tagasi. Tema jaoks mälestused, mulle ancient history.
Istusime hommikuterevisioonis samal diivanil, mida iga hommik telekast jälgin. See stuudion on tõepoolest pisike.
Keerutasime bingosaate lotoratast. "Võitsin" kõigest 6000.-
Läksime külla Tomile ja Annile, või kellel see kena kullakarva päevakene ongi.
Tegime mõmmibeebi ja Leopoldiga sõbrapilti.
Olime mängult AK's.
Vaatasime, kuidas pehmete ja karvaste reklaami kokku monteeritakse.
Olime ruumis, kust on võimalik ETV'd sisse ja välja lülitada. Kahjuks meile seda õiget nuppu ei näidatud.
Proovisime, mis tunne on HighRes kaamerate ees istuda.
Põletasime 5000 vatist hõõglampi. Võrdluseks, kodus on teil 60 W'ne tõenäoliselt.
Küsitlesime Marko Reikopi tema saate kohta. Õpsi soovitatud "Kas sulle meeldivad mehed?" küsimuse jätsime siiski välja.
Anu Välba näitas meile Brad Pitti autogrammi.
Siis saime omale natuke nänni vanade vhs'ide näol ning liikusime edasi ajalehetoimetustesse.
Kui te olete näinud "Smallville" viimaseid hooaegi, siis kujutate üsna selgelt ette, milline üks ajalehetoimetus on. See oli täpselt nagu ameerika filmis. Kõik olid ühes suures saalis, laudu eraldasid üksteisest mingid plaadid. Märgati, et neid on tuldud vaatama, ning paistis, et läksid veidi elevusse. Saal oli suur ning inimesi oli ka ikka, mitte päris kõik lauad täis. Paljud olid noored. Meile näidati tükkhaaval Päevalehe valmistamist. Peatoimetaja vaatas üle meie koolilehe ning jagas soovitusi. Keeleline toimetaja leidis, et oleme teinud eeskujulikku tööd, niipalju kui ta esmapilgul märkas. Saime igaüks oma eksemplari tänase päeva lehest ning liikusime korrus kõrgemale.
Seal pesitseb Õhtuleht. See, mille lugemist keegi uhkusega ei tunnista, sest ta on liiga kollane, ent ometi kõik teavad iga lugu. Tehti samasugune tuur. Seekord nii palju inimesi ei seganud. Kui te arvate, et eesti sopalehes töötavad vaid blondid kotletid/piffid ja ülehoolitsetud noored mehed, siis eksite. Seal olid täiesti tavalised inimesed, nagu sinu ema töökohaski, keskmiselt 30-40ndates. Töökoht oli jällegi väga mõnus, neil on kööginurgas massaažitool ning putkad, kus saab pidada privaatset telefoni või onlineintervjuud. Reklaamiosakond on samuti eraldi ning samuti ei liikunud me sinna. Mis sest ikka vaadata? Ühes ruumis on seinal kõik valmis tehtud leheküljed. Sain juba lugeda homset horoskoopi ning kuulda arvatavat esilehelugu.
Peatoimetaja, kellel oli ülikond seljas ning lipski lipsunõelaga, vastas kõigile meie küsimustele. Hakkasin veidi enam mõistma, Miks nad seda asja teevad ja miks just niimoodi. Kollast ajakirjandust on samuti raske teha, vahest raskemgi, ja kusjuures paljud lood on samad mis Postimehes. Ta tutvustas meile ka põhjalikult, mis müüb, mis mitte, jällegi koolileheks ideid andes. Kuulsime paljude lugude tausta. Kui lahkusime, saime jällegi kaasa lehed ning kutse suvereporteriteks.
Mu mulje jäi küll äärmiselt positiivne, kuigi ma kollasest meediast palju ei pea ja seda jälginudki olen vaid viimaselajal ja pooljuhuslikult. Paneks oma oskused suvel proovile?
Edasi oli meil vaba aeg. Käisin vaatasin solarise üle ja proovisin eesti Lido sööke M'ga. Kaheksase bussiga sõitsin tagasi Pärnu poole E, ME ja T'ga. Põnevad jutud olid :D (A)
Eile unustasin rääkida ühest väga lahedast inimesest. Ta on noor mees, hollandist pärit ning räägib vähe eesti keelt. Ta teeb muusikat emotsiooniga. Ta hüppab ja parodeerib seal ees, mis on ühele eestlasele võõras ja naljakas, ent ta suutis meie koori panna laulma muusikat, mitte ainult noote.
Kohe esmaspäeval esimese proovi ajal tembeldasid mõned ta imelikuks. Cmoon, eestlased, miks te tahate, et kõik oleksid ühte nägu? Kui keegi julgeb erineda, tekivad teile eelarvamused. Aga "imelikud" inimesed just ongi huvitavad. Halli massi tunneb nagunii igaüks.

Kõigest korraga

Ma tahtsin esmaspäeval juba kirjutada, aga kui ma peale üheksat koju jõudsin, oli vaja ju msni minna, et naatukegi inimestega ühendust pidada, keda iga päev ei näe, ja õppida ka.
Kui ma eile kella 8st koju jõudsin, hakkasin ka bioloogiat õppima ja alustasin karjääriplaneerimise jaoks vajaliku töövarjupäeva slaidishowga, ning lõpetasin kusagil 1st.
Täna jõudsin jälle kella 8st koju, just praegu e kl 1 lõpetasin meedia kodutöö ja logisin end msnist välja, sest kuigi olen surmväsinud, otsustasin täna lõpuks kirjutada. Sest ega lähitulevikus ei paista vaba aega ka olevat. Enamus inimesi hakkab naerma, kui nad näevad mu päevikut e päevakava.

All I wanna say is that they don't really care about us! Enne seda sügist olen ma vaid juhuslikult, nii 4-5 korda Michael Jacksoni kuulanud. Praegu kuulan ma nii u 10 korda päevas, ja ikka seda sama lugu. Neile, kes ei tea, siis Sütevakas on kohustuslik kõigile tüdrukutele teisel kooliveerandil mõelda, grupiga või üksi, välja ja esitada tants. See on kekatundide asemel ja selle eest saab hinde. Novembri lõpus või detsembri alguses toimub kooli tantsuvõistlus, kus parimad saavad auhindu nagu teatripiletid või bowlingu kinkekaardid jms. Aga võit ise on muidugi tähtsam. Ja niikaua kui ma mäletan, iga sügis enne võistlust, igal vahetunnil igas koridoris ja igas tunnis saalist kostub erinevat tümmi ja tantsitakse, tantsitakse, kuni vähegi energiat. Tantsu lõpp õpitakse muidugi selgeks vahetult enne ettetantsimist. Aga siiski võtab koolitants iga vaba minuti, justnagu kevadel on aastatöömaraton, on sügisel koolitantsumaraton. Ja "dontchablackorwhiteme" kummitab peas terve päeva. Tulemust võib näha Tervises 29. nov kl 12.

Kohekohe on jõuluaeg. Teatri ees on juba kuusk ning Pikal tänaval puude otsas juhtmed ja mingid plastmassjunnid. Kuigi jõululaule harjutati kooris juba sügise alguses, lauldakse neid üha julgemalt mujalgi. Varsti on esimesed jõulukontsertid, näiteks Eliisabeti kirikus kolmapäeval, 2. detsember, Pärnu Noortekoori ja linnaorkestri oma, kl 19.oo. Tulge vaatama, kui jõulutunnet otsite.
Mul käivad juba päkapikud. Vanasti tulid nad alles pärast nigulapäeva, aga nüüd avastan aeg-ajalt läpaka vahelt või padja alt šokolaadi. See on tore:)
Keegi eelmine aasta ütles, et päkapikud, päkaverdid, on ühed igavesed perverdid, piiluvad kõike, mida teed. On siis nii või? Üritasime filmiringis sellele teemal mingit klippi mõelda, kuid see jääb vist ära.
Meil on klassis tahvli peal üks päkapikk, eelmise aasta klassikaunistusvõistlusest. Tal on käte peal magnetid, niiet ta seisab seal rõõmsasti. Teda on joonistatud kolgata mäele risti löödult, ahju küpsema, panni peale, võlla poodud, trepist alla kukutatud, püksi pissima joonistatud, kaljuservalt kukkuma, kui all on verised teravad jäänukid ja nii edasi. Klassinaljad. Täna riputati meie päkapikk niidiga kaelapidi lambi külge, käpad seljataga koos. Olin vahetunnis klassist väljas, kuid tagasi tulles oli päkapikk kadunud. Keegi soovitas õpetajal tahvlit päkapikuga puhastada, kui õps lappi üles ei leidnud. Kuulsin, et keegi oli päkapiku ära päästnud, ent siis oli J klassi ette läinud ning tahtnud korraldada hääletust, kas ta uuesti puua just sel momendil kui õpetaja sisse astus. Õps sai pahaseks ja pani päkapiku oma kotti.
Vaatamata vastupandamatule unele ja väsimusele ei saanud ma tunni ajal magada, sest õps pani meid jälle ise mõtlema. Loengutunnid on palju toredamad... Klassist vastas nii nagu tema soovis vist 4 inimest. Kui ta oli ära seletanud, miks tema arvamus õige oli, julges keegi veel vaielda ja ta läks kohe päris närvi. Võib-olla oli see sellepärast, et tal eile kadrisid ei käinud? Järgmine aasta minge õpetajate ukse taha, on lahedam:D

Kuigi tegu on humanitaarkooliga, on meil suurepärane mataõps. Praegu on ta aga jälle ära kusagil ning esmaspäevast annab tundi asendusõps.
Tunniaeg kestis juba u 3 min, kui me tulime tantsuproovist. Kõik imestavad, et tund ei käigi veel vä? (kes ei tea, siis sytes koolikella ka pole) Aga õpetaja istus kõige tagumises pingis ja ootas.
"Tere mina olen Juurikas" ütles ta minu laua kohal seistes. Istun esimeses pingis ja ei ole tore muidugi, kui õpetajad kõnnivad vahekäiku pidi, nii et nad selja taga on, kuid veel halvem on, kui nad sulle ninaaalla ronivad. "Kui te mind perekonnanime pidi kutsuda tahate, siis ärge öelge Juurikas, vaid murruline astendaja, siis jääb paremini meelde. Kui ma liiga aeglaselt räägin, siis ütelge" jätkas ta tunniga. Alguses üritasin kuulata, ent konspekt, mida ta tahvlile kirjutas, nägi välja nagu, nagu minu ülesannete lahendused! Igale millimeetrile oli midagi kirjutatud, suvalisest kohast alustades.
Jälgisin natuke niisama õpetajat. Ta seletas selgelt, "puust ette ja punaseks" tegi asjad. Vahepeal kasutas ta veidi naljakaid väljendeid nagu "igavene vigur" ja "ta sunnikas läheb.." Lihtsalt vaadata oli huvitavam kui kaasa kirjutada. Lõpuks hakkas aga igav ning kirjutasin pinginaabrile. Ei, ma ei õpi eelnevatest vigadest. Eelmine aasta mata asendusõpsi tunnis oli sama olukord ning see lõppes sellega, et meie kahtlaste naljadega vigases inglise keeles mingi paljunduse vahele kribatud vestlus rööviti julmalt. Aga meil oli lihtsalt liiga lõbus:D
Teise tunni ajal puudus klassist hapnik ning lasti sisse jääkülma õhku. K lasi jalga poole päeva pealt, nii et J kõrval oli vaba koht ja õpetaja istus sinna, et "mitte külmetuda". Sealt ta siis seletas meile teemat. Meie naerunägude peale arvas ta, et ütles midagi naljakat. Ei, ma nõustun, et "kordamine on tarkuse Vanaema", ja see polnud niii naljakas.

Teisipäeviti kolmanda vahetunni ajal tulevad kõik gümnaasiumiklassid saali. Direktor ütleb "tere" ning kõik trambivad jalgadega. Siis räägib direktor meiega juttu, jagatakse igasugust infot tulevaste ürituste kohta ning autasustatakse tublisid šokolaadidega. Kui M sai šokolaadi ning klassikaaslased ütlesid, et ta on üleval ning magab diivanil, jäi direktor vaikseks ning pidas meile kõne. "Ma saan aru, kuidas teil on oma koduklassid ja see tekitab sellise hubase tunde ja kui sütevaka on kodu siis klass on justkui teie oma tuba, ja te võite ju oma toas teha mida tahate, vahetundide ajal magab mõni diivanil ja mõni paar on otsekui iminappadega üksteise küljes kinni, ja igasugu klassikaunistused (mul jooksid silme alt läbi geilipp, päkapikk, lahtised kapiuksed, mustad tassid mille üks õps kokku korjas ja prükkarisse viis jne), aga te võiksite selleks ajaks kui õpetaja klassi tuleb natukene ennast hoida, mõelge sellele nagu te rendiksite oma klassiruumi välja, mõned õpetajad ei julge muidu enam tullagi teile" :D Dire on meil lahe. KoKoKo avakõne alustas ta: "mul on hea meel, et vaatamata sellele, et on 13 ja reede, ja vaatamata seagripile ja vaatamata masule, olete te siiski siia tulnud"

Ja kui rääkida juba seagripist... Sellest on saanud veel üks selline nali. Kui keegi haige on, on tal seagripp. "Seagripiga on siis sellised lood, et ühel päeval ärkate ja siis näete, et olete muutunud sigadeks, saba läheb rõngasse ja kärss tuleb ette. Seagripp ei ole naljaasi" väitis üks õps. Jutud käivad, kuidas see ja teine on seagripiohtlikud. Ajalehes peetakse iga haige üle arvet. Apteekides on näomaskid otsa saanud. Inimesed, tulge mõistusele! Millegipärast on nii, et mida rohkem seletatakse, et pole põhjust paanikaks, seda enam seda tekib. Seagripp siin ja seagripp seal. Ravimitööstused elavad selle masu küll üle vist.

Täna oli vahetundide ajal koolis pulmalaat. Prima Humanitaar korraldab klassipulmi suurelt. Kätt paluti kogunemisel, terve kooli ees, pika kõnega, ning nüüd kogutakse peo jaos raha. Müügil oli kooke ja küpsiseid. Ja poisse ja tüdrukuid. Läksid küll, eriti kui kaks tükki pluusid seljast võtsid. Pakuti ka massaažiteenust ning maniküüri. Lasin enda küüned ka siniseks värvida. Paistis siiski, et teenus oli poiste seas populaarsem. Kaks tüüpi lakkisid mustaks, üks sini-must-valge-punane-valge-punane-kollane-roheline-punane-sädelev.

Homme lähen Tallinna. Eks ikka seagrippi otsima. Aga tegelt peaks me seal meediaga tutvuma. Reedel tuleb cafenoortekas, mis peaks täitsa äge olema. kl 7 immaanueli kogudus. Ja nii edasi. Eks siis kuulete, kui veel elus olen.

Leidsin sellise toreda pildi eile oma vanu fotosid vaadates. Kui te kedagi sellise autoga ringi sõitmas näete, siis teate, milles probleem! Reklaam oli Saksamaal tänavatel üleval:)
Vaatasin eile vanu pilte ja nostalgitsesin. Täna ka natuke.
Meenus, kuidas üks maikuu veest tilkudes ja lõdisedes steffanis istusime. J käis kodus ja tuli tagasi sületäie käterätikutega, mille me ümber võtsime, et soojem oleks. Veel taasavastasin meie armsa geilipu, üheksandas klassi seinakaunistuse, ja paari botaseid lambi küljes rippumas. Olid ka muffinidiilerid skatepargis, kus me filmi tegime.

Kuidas suvel parte toitmas käisime prügikotitäie saiade-leibadega, ja igale küünele eri värvi lipud joonistasime. Kuidas spiderman'e vaatasime terve öö, vahepeal vampiiripilte tehes. Iga päev käisime palli mängimas või niisama tsillimas üks suvi, ja kõik need laagrid...

Leidsin musta pildi, millele oli valgega suurelt kirjas: "Ära vingu ja ära passi" :D Pendejo. Latifundiumiomanikud sellised. Meenusid need aiaehitamise-talgud :D Kõik need söödud pannkoogid...

Vaatasin edasi pilte ja leidsin ennast hoidmas ühte beebit. Sedasama, kellele nüüd pildil kiigu peal hoogu lükkan, kes juba A tähte tunneb. Sugulased. Juhtusin paari päeva eest ühte neist bussis nägema. Sain teada, et ta käib Pärnus koolis. Teisi ei näe ka siis kui ise Tartu satun. Või Tln. Onu nägin viimati telekast.

Vanad head ajad...

Lugesin Justin Petrone "Minu Eestit". Lugesin selle läbi ja igav ei olnud, soovitaks vb teistelegi, aga tahaks ikkagi ka natukene vinguda.
Võtsin raamatu kätte ja ootasin, et loen kultuurišokkidest ja eestlaste iseloomustusest. Nagu see umbes näiteks. Või selle grupi kõik 138 punkti. Aga noh, mille peale ma sattunud olin, on kellegi love story, seiklused ja unistused, suhted. Ma olen lugenud seni vaid "Minu Ameerika" mõlemaid osi, ja seetõttu eeldasin, et see on u samas stiilis, kuid "Minu Eesti" on rohkem nagu juturaamat. Ei, mul pole midagi selle vastu, eriti kui hästi kirjutatud, aga on natuke üllatav, et inimesed nii avalikult nii isiklikult räägivad. Ennast tegelasena kellegi teise raamatus avastada oleks küll naljakas, ja ei kujuta ka ette, mida nende lapsed ja pere sellest võivad arvata. Aga nagu keegi ütles, on see tänapäeval moeasi. Isiklikest asjadest avalikult rääkida. Tegelt on ju ka blogimine sama, sõltub muidugi, kuidas seda teha...

Mul pole aega olnud. Praegu ka ei ole tegelt, aga suva see.
Ma käisin joogas teisipäeval. Esimest korda elus. See oli kummaline, mitte päris see, mis ette kujutasin. Taustaks ei olnud mingit india muusikat, vaid tegime vaikuses. Õpetaja näitas liigutused ja me tegime järgi. Liigutused sarnanesid keka soojendusvenitusele, aga iga liigutust pidi mõtlema ja keha tunnetama. Naljakas oli. Aga muidu täitsa tore.
Eile ehk siis neljapäeval käisin ma töövarjuks. Kes ei tea selle kohta, siis see tähendab pm seda, kui oled kellegi sabarakk terve ta tööpäev. Mina olin haiglas. Opisaalis opiõe.
Jah, ma nägin verd ka. Kõigepealt pidin kirjutama alla lepingule, et ei räägi kellegi isikuandmeid ja haiguslugu. Siis anti mulle need rohelised arstiriided selga, müts pähe et juukseid hoida vms, ja näomask. Jalas olid rohelised kummist värgid. Mitte need augulised, aga sellesarnased.
Keegi juhatas mind opisaali ja näitas kelle vari ma peaks olema. Mul läks see meelest ära, selliste kostüümidega nagu me kandsime, paistsid ainult inimese silmad. Jõlkusin niisama.
Kaks või kolm õde, arst ning anestesioloog tegelesid väikeste poistega, kellel oli vaja lõigata mandleid, adenoide või kõrvas midagi. Kõigepealt sõidutati lapsed voodiga õigele korrusele, siis pandi nad opilauale. Sellega sõidutati nad opisaali. Seal võeti neil ära tuimestuseks pandud plaastrid ning torgati sisse tilguti. Nad ühendati aparaatidega ning õed samal ajal küsisid luba, kas nad tohivad seda ja teist teha, ja näitasid, kuidas masina ekraanil jänku hüppab. Kui laps ütles, et ta ei taha, siis ootasid nad, kuni ta magama jäi. Siis tuli arst, tegi natuke midagi ning algas lapse äratamine. Sellega läks kõige rohkem aega. Ühele väiksele tehti natuke liiga tugev narkoos ja võttis oma 20 min enne kui ta hingama hakkas. Ei, ta ei olnud suremas, opi ajal lihtsalt masinad hingavad tema eest. Kuigi, ta pandi külje peale toibumisasendisse, kui ta lõpuks korisema ja köhima hakkas. Et endale kurku ei oksendaks.
Peale paari sellise opi nägin ma teises opisaalis sapipõie eemaldamist. Jõlkusin koridoris, kui mu toa õed ringi sagisid ja ette valmistasid, ning üks teise toa oma ütles, et mis ma seal passin, tulgu temaga. Desinfitseerisin veelkord käed ning seisin seina äärde. Kuna see oli tõsisem opp, ei tohtinud ma üle arsti õla kiigata.
Patsiendi kõht puhastati. Ta kaeti oma kümne erineva steriilse rätiga. Arst võttis naha, tõstis selle üles ning tegi väikse lõike. Pistis mingi vooliku sisse, mis puhus kõhu õhku täis. Siis tegi ta teise augu ning paigaldas kaamera. Kolmandast august hakkas ta kaamerast jälgides lõikama. Pärast võeti sealt see ka välja, kõht lasti õhust tühjaks ning augud õmmeldi kinni.
Mul ei läinud süda pahaks. Võib-olla hakkan seal tööle, võib-olla mitte, kes teab, aga mulje oli positiivne. Kõik olid väga sõbralikud ja kõik see oli justkui meeskonnatöö, mitte nii, et igaüks teeb oma asja ära. Kõrva-kurgu-nina-arst lasi mul üle oma õla vaadata ja seletas, mida ta teeb. Anestesioloog rääkis natuke oma tööst. Üks õdedest näitas mulle kogu oma tööpinda, kuhu nad sterilisatsiooni tööriistad viivad, kus mis oppe tehakse ja muud sellist. Tahtis isegi, et ma patsiendi vastu võtaks ja aitaks opilauale, aga ma ei julgenud seda.
Oleksin võinud veel midagi näha, kuid tahtsin jõuda mata tundi, sest iseseisvalt ma küll logaritme selgeks ei õpiks. Peale tunde tegime veel tantsu edasi ja mõtlesime filmiringiga filmi, niiet jõudsin see nädal esimest korda enne kaheksat koju alles täna. Aga ega ma siia ei jää. Lähen sügisulgumist vaatama jälle. Busybusy.

Helesiniste juustega tütarlaps

Siniste või lillade juustega tüdruk astus klassi, ning inimesed ahhetasid. Üks ütles: "Päris lahe".
Kooli peal kõndides vaadati teda tavalisest natukene pikemate pilkudega, kui tavaline "tsau" ära öeldud.
"Oi, miks sa seda nüüd tegid?" "Kas sa tahtsidki seda värvi, või jäi blond liiga kauaks peale?" "Sõid mustikaid, jah:)? A tegelt on lahe, ma lihtsalt ei arvanud, et sa ekstreemne inimene oled"
"Appi kui laheee" "Kas sa ise tahtsid värvida või?"
Seda kuulis tema. Aga mõnedest pilkudest võis lugeda, et osa jääb tal kuulmata.
Ta vaatas talle otsa. Tüdruk vaatas vastu ja poiss ühmas: mis passid. Tüdruk ei viitsind vaielda ja vaatas mujale. Hetke pärast tundis ta aga jälle endal pilku. Mis ise passid? tahtnuks ta öelda.
Ta istus nende juurde. Jututeema vist muutus. Üks vend rääkis, kuidas ta oli arbuusimustriliselt blonde triipe teinud, ja teine, kuidas ta arvas, et punaroosa tuleb ühe pesuga välja, kuid jäi mitmeks nädalaks...
Aga siniste juustega tüdrukule meeldisid ta sinised juuksed. Kas sellest ei piisa?
Täna oli külm ja sadas vihma. Lugesin kokku 2 siirast naeratust. Inimesed on väsinud, mornid ja ükskõiksed. Või tigedad.
Challenge: Kas te suudaksite olla terve päeva õelad, kurjad, pahatahtlikud, tigedad, ignorantsed, halvad, vastikud ja sapised teiste vastu?
AGA. Kas te suudaksite olla vastupidist? Heatahtlikud, lahked, sõbralikud, abivalmis, mõistvad, hoolivad ja nii edasi?
Ma tahaks küll proovida. Mis oleks, kui ei teeks terve päeva ühtegi kurja nalja? Kas keegi muutuks sellest õnnetumaks?
Aga tõeline pähkel on suuremale osale eestlastele see: kas te suudate teha nalja nii, et see ei käi kellegi ega millegi pihta? Et see oleks tõeliselt heatahtlik? Kas selline asi on üldse võimalik?
Elekter oli ära. Kõik oli kummaliselt vaikne, ei surisenud puhur ega külmkapp. Jahe oli. Valmis süüa polnud. Tahtsin saia röstida, kuni jõudis kohale, et ka selleks on elektrit vaja. Üritasin raamatut lugeda, kuid üsna pea oli liiga hämar. Arvuti ja telekas ei tööta. Mütsi kudumiseks on ka valgust vaja. Kunagi oli mingi lastelaulude kasseti peal laul "siis kui elekter on äääraa, vaikivad raadio ja makk, telekaas enam ei sääraa, kõik oon vait kui sukk"... Mida tehti siis, kui elektrit polnud?

Reklaami:
"Seitse Maailma"
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
"Minu Eesti"
http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0
"Minu Soome"
http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0
"Minu Austraalia"
http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded
Sealt saab osta:
www.petroneprint.ee

Alustame blogikampaaniat: postita viis linki ja kingi endale raamat!

Posted by Eppppp - november 3rd, 2009

Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded


2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

kõik on võimalik, kui piisavalt tahta

Mõned aastad tagasi oli mul moto- kõik on võimalik, kui piisavalt tahta. Selle järgi ma elasin siis ja püüdsin ka tahta, aga näiteks vahetusõpilaseks või Treffnerisse õppima või kiituskirjaga põhikooli lõpetada ma ei suutnud. Ju ma siis nii palju ei tahtnud? Aga mis sa teed, kui direktor ütleb isiklikult, et neil pole klassis kahjuks ainsatki vaba kohta? ostad kõigile kooli klassidele uue lauakomplekti? Läheks kah naeruväärseks vist. NII palju ma seda ei tahtnud.
Ma tahan minna töövarjuks operatsiooniõele. Ema tegi just telefonikõne ja homme peaks see selguma.
Ma tahan väidelda. Alguses tahtsin ma seda sellepärast, et oma esinemisfoobiast üle saada ja mulle meeldis vaielda. Praegu mulle lihtsalt meeldib see. See on hobi, kus saad oma mõistust ja loogikat kasutada. See pole nagu kool, et tuubid fakte, vaid pigem natuke filosoofiline, sest igal probleemil on alati 2 poolt, ja sa võid väidelda mõlemat, ja pead leidma üles, mis on hea kummalgi poolel.
Miks ma siis ei tegele väitlusega? Selleks on tiimi vaja. Üks läheb laulma, teine tantsima ja kolmandal-neljandal-viiendal on tohutult kiire, kuues-seitsmes ei taha enam väitlusega tegeleda, kaheksas just leidis tiimi.
Kas ma peaks lihtsalt käega lööma? Helistasin veel üheksandale-kümnendale. Üheksas ütles, et homme koolis räägime, kümnes ei võta vastu, nii et ka temaga homme koolis räägin.
Ma tahan leida aastatöö teemat. Eelmine aasta, kuigi ma juba üleelmise kevadel hakkasin mõtlema selle peale, ei leidnudki ja kasutasin ühe õpetaja soovitust. See aasta tuli mulle siiski üks mõte pähe (piiblilugude võrdlus loodusrahvaste müütidega, ja Mitte loomisloo võrdlus), kuid edasi uurides avastasin, et selle kohta materjali otsimine on kui nõela otsimine heinakuhjast. Kuhi, ehk infokogus on suur, aga nõel, ehk kasulik info, seda ei leia üles. Tegin siis ajurünnaku ning sain paberile kirja u 40 teemat. Mitte ükski selline, mida samavõrra tahaks ja saaks uurida. Küsisin natuke inimeste seas ning avastasin, et u 5 minu ajurünnakuteemadest on juba tegemisel teiste poolt. Need teemad, mille kohta arvasin, et ei saa teha. Äkki ikkagi saab siis? Aga kuidas ma otsustan?
Kaks probleemi. Lootus kaob vaikselt... Kõik on võimalik, kui piisavalt tahta?

kuule, kirjuta enda twilighise jommis peaga blogi ka

Nii soovitab üks hea sõber, kui ma räägin, et mul palavikust pea soe :D
Aga mis siis on?
Pühapäeval oli isadepäev. Laupäeva õhtul tuli see mulle meelde. Hommikul ärkasin poole üheksast üles ja tegin pannkooki. Terve päeva üritasin Anna Kareninat lugeda, ja õhtul käisime traditsioonilisel vanaisade-külastusel.
Mõtlesin juba ammu, kuidas ma pole seda sigarisuitsust läbi imbunud Mai korterit külastanud. Seda, kus elavad mu mamma ja papa, kelle juures väiksena nii tihti olin. Aega lihtsalt polnud. Sel õhtul aga istusin sellel veneaegsel kõrge seljatoega diivanil, vaatasin mammat nõude ja toiduga sagimas ning imestasin, kui võõrad me kõik oleme, mammapapa, tädi, empsissi ja meie õdega. Rääkisime raamatutest ja poliitikast.
Järgmine peatus oli see suur maja, kus ma viiendas klassis pool aastat elama pidin. Teised mamma ja papa. Ma lihtsalt ei talu seda kohta, see seostub mulle tulekahjuga, mille pärast seal elama pidime, ja kõigi nende juttudega tervisehädadest, mida mammal jagub, ja selle jõuga kallistamisega, millest ei pääse. Ma just ei väldi seda maja, aga võimalust sinna jõuda ka ei otsi. Seekord pidin üllatuma. Jututeema ei jõudnudki terviseni, ka ei räägitud mulle tundmatutest sugulastest ega kassidest. Mammapapa olid vahepeal remonti teinud ja uut mööblit muretsenud, nii et vana ei mõjunud enam rusuvalt, vaid nostalgilis-koduselt...
Esmaspäeval kulus 3 tundi ja vahetund, et oleksin uuesti kaasa tõmmatud kooliprobleemidest. Kõik need mustmiljon asja, mida teha on vaja. Bisnis.
Õhtul käisin teatris. Misantroop. Minu meelest päris hea, hästi mängitud. Lavarekvisiidid olid joonistatud kriidiga mustale seinale ja põrandale. Tekst oli vist otse originaalist.
Täna lihtsalt magasin koolis. Igav.
Kooli kogunemisel palus üks 12ndik teise kätt, klassipulm. vägev. terve kooli ees julges kõne pidada :D Ja teised 12ndikud olid riietatud ninjadeks, mingi stiilinädal.
6 kl arvas vist et nad on moslemid. küsisid siis õpetajalt, et miks nad moslemiteks riietatud on. õps: sest nad on lõpetanud mõtlemise ja nüüd mõtleb nende asemel allah.
Noh, sai nüüd piisavalt pikalt ja igavalt räägitud, lähen siis...

Oli lahe päev.

Oli tore päev
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Ma tõesti üritasin midagi pikemat kirjutada, aga ei oska seda õigesti sõnastada.
Ütlesin umbes 30 inimesele "tsau" täna. Sain 4 uut tuttavat kah (Marise kaudu, kes muideks soovitas, et ma postitaks "oli tore päev", sest see on parem, kui mitte midagi). Sügisulgumise eelvoor oli.
Olime Porta taga platsil (jajaa, tean kui vale koht laupäeva õhtu jaoks), ja pritsisime üksteist lumega, üks neist 4st tüübist. Lihtsalt pidin selle ära mainima.
Head ööd, või päeva, millal iganes loete...

Ma üritasin olla tubli laps ja õppida bioloogia kontrolltööks, aga siis helistas mulle üks kaak ja ütles, et ma läheks oma tuppa. Tegin seda, ja teine kaak viskas lumepalli vastu akent (esimene lumi see aasta, yay). "Tee aken lahti, teine kaak tahab suga rääkida". Ronisin rõdule siis. "A me olime rohelisel tänaval ja tuli selline mõte, et viskaks sulle lumepalli aknasse". Et siis lihtsalt selle pärast tulidki. Teadsid, et mul on bio töö homme. Njh, normaalne.
Kui ma homme feilin, on vähemalt kedagi süüdistada eksole :)
Aga tegelt, ma käisin täna kinos. Vaatasin filmi "Fame". Üsna hea oli, mingi keskkool, kus treeniti staarideks inimesi, näitlejad, lauljad, muusikud, tantsijad. Minuvanused noored, kes saavad kuulsaks, teenivad oma raha juba...
viroloogia ei ole teadus eestlastest ja mütoloogia müütidest, lähen nüüd õpin desoksüribonukleiinhapet edasi.
A ps, homme olen jälle kaheksast kaheksani koolis. Selline tore reedeõhtune kooriproov. Õps: a kui te tahate veel pärast kool jääda ja midagi teha, laske aga käia, võtke mingit näksi ja filme kaasa või midagi. No jah, pm võiks sisse kolida sinna, vähem bussisõitu. Ega ma kodus ju ka ainult loen kohustuslikku, õpin ja kirjutan koolilehte viimasel ajal. Sütevaka on elustiil, mitte kool...

degusteerimine õhu olete hingamise - tasting the air you're breathing in

Wikipedia, google, google map, google translator, netisõnastikud, ekool, youtube, bittorrent, orkut/facebook/myspace/twitter/tumblr/rate, blogid, msn, Mp3, IPod, IPhone, mobiilid (miljoni lisafunktsiooniga), laptopid, digifotokad ja fotki jms, nõudepesumasin.
See on ulmeline, kui mõelda, et 20 aasta eest olid raamatukogud ja kassettmakid, lauatelefonid ja mustvalged fotokad. Kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg, pime keskaeg, uusaeg ja internetiaeg. Aga see pole praegu päris teema.
"See ongi hariduse eesmärk: teha igast asjast lõbu," on kirjas Anna Kareninas. Haritud inimestel peaks seega lõbusam olema kui lihtsatel matsidel. Alles eelmises raamatus räägiti spliinist, mis vaevab kõrgklassi. Ei mõista.
Parempoolne või vasakpoolne poliitika? USA näitel ütleks küll, et hea, et nad seal pensionitki saavad, samas NSVL...
Vaata, mis rumalusi meile koolis õpetatakse. Täna sain näiteks teada, et iga kaheksas usas registreerima läind abielupaar on üksteist leidnud netis. Sain teada, et Idamere paganad põletasid muinasaegseid Rootsi linnu.
Ega ma midagi sisukat ei tahagi täna öelda.
Mõtlesin algul, et kirjutaks sellest, kuidas nägin täna ühte täiega ilusat inimest. Peeglist. Vaadake korra peeglisse ja te näete ka. Kui ei näe, ei oska te õieti vaadata. Vaadake kauem.
Aga nüüd lähen ma magama. Juba piisavalt seosetut juttu. Head ööd

Otsin külmunud sõrmedega koduvõtit, mõttes kirudes neid, kes pidevalt ust lukustavad (jah, te ei saa minu juurde vargile tulla). Panen koti esikunurka, visata seda ei saa, teeks põrandasse augu. Kell on kaheksa. Esimene asi mis mulle öeldakse: "Korista oma tuba ära". Tüüpiline.
Tegelikult valitseb seal olukord, kus vaip on vaevunähtav. Praegu küll keegi mulle liigset korda ette heita ei saaks.


"Ära põe" ütlevad nad.
Ma omast arust ei muretsegi. Muretsemine on minu meelest aktiivne tegevus. Siis, kui sa ei suuda mingist probleemist mitte mõelda. Kui sul selle pärast kortsud ja hallid juuksed ja peavalu tekib. Kui see võtab sult hingerahu.
Sedasi ma ei muretsegi.
Ma lihtsalt küsin või räägin. Ja nemad kõik arvavad, et ma muretsen.
Tegelikult on mul üsna savi enamasti.

Sõrmed külmetavad. Inimesed naeravad. See ei ole puhas, siiras naer. Nad naeravad, sest on harjunud. Ei oska ilma. Neil pole paremat teha.
Selle naeru saatel tunned end kui alasti lava peal. Kõik pilgud jälgivad ja mõõdavad.
See kõik on paranoia. On ju? Kas on?

Soojendan sõrmed tassi kummeliteed hoides. Homme on küll jälle külm, kuid tuleb ka soe suvi...

Jalutame äärelinna tänavatel, suured kotid mitme päeva asjadega käes, otsime linnapiiri. Jalutame selleni ja natuke edasi. Päris külm on. Asjad jätame teeserva ning kordamööda hoiame mööduvatele autodele pöialt püsti. Mõned sõidavad lihtsalt mööda, teised lehvitavad või teevad mingeid kahtlaseid žeste. Mida nad öelda tahavad? Juba neljas juht viipab. Jalutame natuke edasi, ja keegi juba peatub.
Üks eelmise sajandi audi, kõige tavalisem naistekas. Juht on noor, taga istub tema poeg. Poisi vanust ei oska määrata, midagi lasteaia-algklasside kanti. Istume lihtsalt sisse, hea meel, et meid peale võeti.
Kuhu läheme? Viljandi suunas. Mis Tartus tegime? Käisime meedialaagris. Ja muud sellist juttu. Naine paistab täiesti tore, tavaline. On sõitmas mingisse x külla sõprade juurde. Enne, kui ta meid poolel Viljanditeel maha paneb, pistetakse mulle pihku patakas "vahitorne" ja "ärgake"'sid. "Te tulete meedialaagris, siis ma annan teile ka ajakirju" Räägin paari lausega endast-usust, et ennetada jehhoovatunnistajaks pööramist, viies jutu mujale. Kui väljume, ütleb naine mulle oma eesnime ja küsib minu oma. Viie minuti pärast ma seda enam ei mäleta.
Seisame kusagil künkajalamil, külavaheteel. Juba teine auto peab kinni. Juht on noor ning ei näi eriti hoolas, niiet kiirustan turvavööd kinnitama. Jah, juht on noor mees, võib-olla kahekümnendate lõpus, nagu hiljem nõustusime, täitsa kena välimusega. Sõidumasin on Saab. Ta mainib, et väljas on päris külm hääletamiseks (3 kraadi) "Kas pidite kaua ootama?" IPodilt kuulab mingit muusikat, mis pole küll päris minu maitse, a täitsa ok. Sõidab Viljandisse, Ain Agani 50ndale juubelile. Ma ühman selle peale ahah ja mõtlen, et kõlab väga ürituse moodi, kuhu minu isa läheks. Mitte halvas mõttes, minu isa käib ainult headel kontsertitel...
Mõnda aega ei oska ma midagi rääkida ja ta ei tundu ka eriti jutukas. Mainib, et ta veidi ekstreemne sõidustiil tuleneb sellest, et tal on kiire. Küsin ta automargi kohta, ta mainib, et talle meeldib skandinaavia disain. Jah, Saab on omanäoline, kunagi isegi tundsin ära, kui linnas vastu sõitis. Skandinaavia disain ja arhitektuur. Kas ta on arhitektuuri õppinud? Ei, kunagi käis kunstikoolis. Ja tegelt pole auto ka tema oma, vaid viib sõbrale Viljandisse. Seda, millega see mees tegeleb, me ei saanudki teada.
Ah et lähete Pärnu jah? Mis seal praegu toimub kah? Küsib ta kahtleva häälega, teab, et siin toimub ainult suvel, kui sedagi. Kinnitame ta oletusi, et Pärnu on inimtühi ja midagi teha pole. Üritame meenutada midagi, kuid ainus, mille peale tuleme, on rokiklubi ja teatri kohviku jazzõhtud. Tagant ütleb, et Londonis on mõnus kultuur, mees vaidleb vastu. Viljandis on, pakun mina. Jah, selline tugev hipikultuur, nõustub ta. Ise on ta pärit Põlvast või Paidest või kuskilt.
Mainin, et kui midagi ei toimu, saab alati ise korraldada. Jutt läheb läbudele. See vend ei paista päris oss olevat. Tegeleb intelligentse meelelahutusega võib-olla? Kuid jutt läheb edasi kanepile. Aeg-ajalt seltskonnas teeb, kuid sõimab inimesi, kes käituvad sellega hooletult. See rikub tuleviku ära- usa viisast võid ainult unistada, riigitööd ei saa ka kunagi. Tema arvates tuleks kanep legaliseerida. Ja sel teemal vaidleme me kuni viljandini. Lähen kergelt väitleja-hasarti, kuigi arvan ainsana meist kolmest, et kanepit ei tuleks legaliseerida.
Ta jätab meid Pärnu-Viljandi maanteele, kust ta ise teist teed läheb.
Ja seal me külmetame. Autosid ei tule. Nojah, kes tahakski sellisesse inimtühja kohta nagu Pärnu... Ja mööduvad autod ka vaid kiirendavad. Vahepeal ajab vihale koguni. Mõtleme, et kui poole tunni jooksul ühtki ei tule, liigume kesklinna ja lähme bussiga. Otsin helkurigi välja, sest vaikselt hakkab hämarduma. Mingi audiloks, vanemapoolne mees, suits hambus, peab kinni. Oleks valikut, me sinna ei istuks. Kui mees suht kohe bensukasse pöörab, helistan Krissule ja mainin, et hääletan Pärnu poole, igaks juhuks.
Siiski, rääkides natuke üle sky plusi üldist mula, paistab, et mees pole nii kahtlane, kui alguses tundus. Täis ta igatahes pole. Ja kuigi ta räägib ilma igasuguse aktsendita, pole ta eestist kah.
Mees räägib, et elab Norras, seal teenib hästi. Maksud on küll kõrged, aga 3 aasta tööga saab Norra miinimumpensioni, mis on hea hulk raha.
Elab ta kuskil rannikuäärses linnas, mis meenutab Tartut, sest seal on ülikoolid ja palju noori.
Kunagi on olnud ka pikka aega Londonis, kuid saadeti välja, sest tal polnud tööviisat.
Vahepeal on mul tunne, et küsin liialt palju, kuid sattun jällegi mingisse intervjuu-hasarti, kus tahaks rohkem teada saada.
Raadiost tuleb jutusaade homodest. Loetakse lugejate suhtumiskirju ette. Küsin, mis tema nendest arvab. "Maha tapaks nad kõik". Edasi rääkides selgub siiski, et ta tahaks lihtsalt, et nad kusalegi ära peidaks ennast. Ei tantsiks mööda Tallinna ringi.
Ta tõmbab elektroonilist sigarit. Uni tuleb peale, väljas on ka pime.
Kuigi esmamulje järgi tundus natuke kahtlane vend, ja eestit ka ei armasta (jess, vaba irratsionaalsest estofiiliast), tundub see vana lõpuks mõistlik. Tavaline, lihtne inimene.
Jõuame lõpuks Pärnu. Kella kuueks olen kodus.

Asun Lähte Ühisgümnaasiumis. Ainsad inimesed, keda sellises kohas nagu Lähte näen, on need, kes siin Meedialaagrit teevad. See võiks ju põnev olla - analüüsime artikleid lesbidest ja mängime mängu, kus tuleb tihedalt üksteise vastu liibudes mööda maad rullida. On ka toimunud totaalne muutumine: kolmest tavalisest eesti poisist said 1) sukkpükstes palja rinnaga gei 2) tibi nimega candy 3) neeger.
Ma ei tea miks mulle see möll peale ei lähe. Vb selle pärast, et see teine tüüp minu koolist, kellega tulime, ei naudi väga seda värki. Mainis, et kamp nohikuid koos. U pool neist ongi. Üks poiss on totaalselt esimene sopran...
male-female suhe on u 1:4, mis värk sellega on, et Eesti mehed tegelevad mittemillegagi, aint tuunivad oma bemme?
Võib-olla siin oleks ka normaalseid inimesi. Ma ei viitsi jällegi välja uurida. Kõik on Tallinnast, Tartust või Jõgevalt, pointiga ma kaheks päevaks tutvun nendega? Lähen vist homme tagasi Pärnu.
Aga Pärnusse kah ei taha. Pärnu?!? Seal ei ole inimesi. Ma viibisin 2 päeva Tartus. Seal ei olnud Ossid ja Tibid ja peale kl 8 inimtühjus, vaid seal oli INIMESI! Koliks sinna?

Kirjutan, ikka kirjutan

Ülesanne: meedia tunni jaoks on vaja portreelugu. Koolilehele on vaja materjali
Idee: teen 2in1 ja kirjutan õpetajast.
Teostus: googeldan, helistan isale et teada midagi vlü´st, helistan J´le et ta mulle midagi oma isast räägiks ja tema tel nr annaks ja talle ette helistaks ja küsiks, kas ta on ok sellega, kui temast koolilehte kirjutatakse. Siis mõtlen enam-vähem mingid küsimused välja intervjuuks ning kokutan need telefoni. Intervjuu lindistamisega mu telefon hakkama ei saanud, nii et vahepeal pidi ta ootama, kuni ma üles kirjutan. Telefoniarve tuleb vist suur...
Tulemus: puudub. Mul on intervjuu. Mõtted, faktid, ideed on olemas. Sõnastada ma neid ei oska.
Veel oleks mul vaja kirjutada intervjuu põhjal artikkel koolitoidust. Nii, et kedagi kotiks ka, et seda lugeda viitsitaks.
Ja siis veel kõik need 101 asja mu "to do" nimekirjas, mis teid tegelt absoluutselt ei huvita ju, niiet jätan need mainimata, kuid, jah.
Aega selleks pole. Homme lõuna paiku lähen Tartu. Reede hommikul sõidan sealt edasi meedialaagrisse. Koju jõuan pühapäeva õhtul.
Mis ma selle vaheajaga saavutanud olen siis? Juhe on täpselt sama koos kui koolis 8 tunni ajal...