kartulipudru

Jalutame äärelinna tänavatel, suured kotid mitme päeva asjadega käes, otsime linnapiiri. Jalutame selleni ja natuke edasi. Päris külm on. Asjad jätame teeserva ning kordamööda hoiame mööduvatele autodele pöialt püsti. Mõned sõidavad lihtsalt mööda, teised lehvitavad või teevad mingeid kahtlaseid žeste. Mida nad öelda tahavad? Juba neljas juht viipab. Jalutame natuke edasi, ja keegi juba peatub.
Üks eelmise sajandi audi, kõige tavalisem naistekas. Juht on noor, taga istub tema poeg. Poisi vanust ei oska määrata, midagi lasteaia-algklasside kanti. Istume lihtsalt sisse, hea meel, et meid peale võeti.
Kuhu läheme? Viljandi suunas. Mis Tartus tegime? Käisime meedialaagris. Ja muud sellist juttu. Naine paistab täiesti tore, tavaline. On sõitmas mingisse x külla sõprade juurde. Enne, kui ta meid poolel Viljanditeel maha paneb, pistetakse mulle pihku patakas "vahitorne" ja "ärgake"'sid. "Te tulete meedialaagris, siis ma annan teile ka ajakirju" Räägin paari lausega endast-usust, et ennetada jehhoovatunnistajaks pööramist, viies jutu mujale. Kui väljume, ütleb naine mulle oma eesnime ja küsib minu oma. Viie minuti pärast ma seda enam ei mäleta.
Seisame kusagil künkajalamil, külavaheteel. Juba teine auto peab kinni. Juht on noor ning ei näi eriti hoolas, niiet kiirustan turvavööd kinnitama. Jah, juht on noor mees, võib-olla kahekümnendate lõpus, nagu hiljem nõustusime, täitsa kena välimusega. Sõidumasin on Saab. Ta mainib, et väljas on päris külm hääletamiseks (3 kraadi) "Kas pidite kaua ootama?" IPodilt kuulab mingit muusikat, mis pole küll päris minu maitse, a täitsa ok. Sõidab Viljandisse, Ain Agani 50ndale juubelile. Ma ühman selle peale ahah ja mõtlen, et kõlab väga ürituse moodi, kuhu minu isa läheks. Mitte halvas mõttes, minu isa käib ainult headel kontsertitel...
Mõnda aega ei oska ma midagi rääkida ja ta ei tundu ka eriti jutukas. Mainib, et ta veidi ekstreemne sõidustiil tuleneb sellest, et tal on kiire. Küsin ta automargi kohta, ta mainib, et talle meeldib skandinaavia disain. Jah, Saab on omanäoline, kunagi isegi tundsin ära, kui linnas vastu sõitis. Skandinaavia disain ja arhitektuur. Kas ta on arhitektuuri õppinud? Ei, kunagi käis kunstikoolis. Ja tegelt pole auto ka tema oma, vaid viib sõbrale Viljandisse. Seda, millega see mees tegeleb, me ei saanudki teada.
Ah et lähete Pärnu jah? Mis seal praegu toimub kah? Küsib ta kahtleva häälega, teab, et siin toimub ainult suvel, kui sedagi. Kinnitame ta oletusi, et Pärnu on inimtühi ja midagi teha pole. Üritame meenutada midagi, kuid ainus, mille peale tuleme, on rokiklubi ja teatri kohviku jazzõhtud. Tagant ütleb, et Londonis on mõnus kultuur, mees vaidleb vastu. Viljandis on, pakun mina. Jah, selline tugev hipikultuur, nõustub ta. Ise on ta pärit Põlvast või Paidest või kuskilt.
Mainin, et kui midagi ei toimu, saab alati ise korraldada. Jutt läheb läbudele. See vend ei paista päris oss olevat. Tegeleb intelligentse meelelahutusega võib-olla? Kuid jutt läheb edasi kanepile. Aeg-ajalt seltskonnas teeb, kuid sõimab inimesi, kes käituvad sellega hooletult. See rikub tuleviku ära- usa viisast võid ainult unistada, riigitööd ei saa ka kunagi. Tema arvates tuleks kanep legaliseerida. Ja sel teemal vaidleme me kuni viljandini. Lähen kergelt väitleja-hasarti, kuigi arvan ainsana meist kolmest, et kanepit ei tuleks legaliseerida.
Ta jätab meid Pärnu-Viljandi maanteele, kust ta ise teist teed läheb.
Ja seal me külmetame. Autosid ei tule. Nojah, kes tahakski sellisesse inimtühja kohta nagu Pärnu... Ja mööduvad autod ka vaid kiirendavad. Vahepeal ajab vihale koguni. Mõtleme, et kui poole tunni jooksul ühtki ei tule, liigume kesklinna ja lähme bussiga. Otsin helkurigi välja, sest vaikselt hakkab hämarduma. Mingi audiloks, vanemapoolne mees, suits hambus, peab kinni. Oleks valikut, me sinna ei istuks. Kui mees suht kohe bensukasse pöörab, helistan Krissule ja mainin, et hääletan Pärnu poole, igaks juhuks.
Siiski, rääkides natuke üle sky plusi üldist mula, paistab, et mees pole nii kahtlane, kui alguses tundus. Täis ta igatahes pole. Ja kuigi ta räägib ilma igasuguse aktsendita, pole ta eestist kah.
Mees räägib, et elab Norras, seal teenib hästi. Maksud on küll kõrged, aga 3 aasta tööga saab Norra miinimumpensioni, mis on hea hulk raha.
Elab ta kuskil rannikuäärses linnas, mis meenutab Tartut, sest seal on ülikoolid ja palju noori.
Kunagi on olnud ka pikka aega Londonis, kuid saadeti välja, sest tal polnud tööviisat.
Vahepeal on mul tunne, et küsin liialt palju, kuid sattun jällegi mingisse intervjuu-hasarti, kus tahaks rohkem teada saada.
Raadiost tuleb jutusaade homodest. Loetakse lugejate suhtumiskirju ette. Küsin, mis tema nendest arvab. "Maha tapaks nad kõik". Edasi rääkides selgub siiski, et ta tahaks lihtsalt, et nad kusalegi ära peidaks ennast. Ei tantsiks mööda Tallinna ringi.
Ta tõmbab elektroonilist sigarit. Uni tuleb peale, väljas on ka pime.
Kuigi esmamulje järgi tundus natuke kahtlane vend, ja eestit ka ei armasta (jess, vaba irratsionaalsest estofiiliast), tundub see vana lõpuks mõistlik. Tavaline, lihtne inimene.
Jõuame lõpuks Pärnu. Kella kuueks olen kodus.