kartulipudru

Mul pole aega olnud. Praegu ka ei ole tegelt, aga suva see.
Ma käisin joogas teisipäeval. Esimest korda elus. See oli kummaline, mitte päris see, mis ette kujutasin. Taustaks ei olnud mingit india muusikat, vaid tegime vaikuses. Õpetaja näitas liigutused ja me tegime järgi. Liigutused sarnanesid keka soojendusvenitusele, aga iga liigutust pidi mõtlema ja keha tunnetama. Naljakas oli. Aga muidu täitsa tore.
Eile ehk siis neljapäeval käisin ma töövarjuks. Kes ei tea selle kohta, siis see tähendab pm seda, kui oled kellegi sabarakk terve ta tööpäev. Mina olin haiglas. Opisaalis opiõe.
Jah, ma nägin verd ka. Kõigepealt pidin kirjutama alla lepingule, et ei räägi kellegi isikuandmeid ja haiguslugu. Siis anti mulle need rohelised arstiriided selga, müts pähe et juukseid hoida vms, ja näomask. Jalas olid rohelised kummist värgid. Mitte need augulised, aga sellesarnased.
Keegi juhatas mind opisaali ja näitas kelle vari ma peaks olema. Mul läks see meelest ära, selliste kostüümidega nagu me kandsime, paistsid ainult inimese silmad. Jõlkusin niisama.
Kaks või kolm õde, arst ning anestesioloog tegelesid väikeste poistega, kellel oli vaja lõigata mandleid, adenoide või kõrvas midagi. Kõigepealt sõidutati lapsed voodiga õigele korrusele, siis pandi nad opilauale. Sellega sõidutati nad opisaali. Seal võeti neil ära tuimestuseks pandud plaastrid ning torgati sisse tilguti. Nad ühendati aparaatidega ning õed samal ajal küsisid luba, kas nad tohivad seda ja teist teha, ja näitasid, kuidas masina ekraanil jänku hüppab. Kui laps ütles, et ta ei taha, siis ootasid nad, kuni ta magama jäi. Siis tuli arst, tegi natuke midagi ning algas lapse äratamine. Sellega läks kõige rohkem aega. Ühele väiksele tehti natuke liiga tugev narkoos ja võttis oma 20 min enne kui ta hingama hakkas. Ei, ta ei olnud suremas, opi ajal lihtsalt masinad hingavad tema eest. Kuigi, ta pandi külje peale toibumisasendisse, kui ta lõpuks korisema ja köhima hakkas. Et endale kurku ei oksendaks.
Peale paari sellise opi nägin ma teises opisaalis sapipõie eemaldamist. Jõlkusin koridoris, kui mu toa õed ringi sagisid ja ette valmistasid, ning üks teise toa oma ütles, et mis ma seal passin, tulgu temaga. Desinfitseerisin veelkord käed ning seisin seina äärde. Kuna see oli tõsisem opp, ei tohtinud ma üle arsti õla kiigata.
Patsiendi kõht puhastati. Ta kaeti oma kümne erineva steriilse rätiga. Arst võttis naha, tõstis selle üles ning tegi väikse lõike. Pistis mingi vooliku sisse, mis puhus kõhu õhku täis. Siis tegi ta teise augu ning paigaldas kaamera. Kolmandast august hakkas ta kaamerast jälgides lõikama. Pärast võeti sealt see ka välja, kõht lasti õhust tühjaks ning augud õmmeldi kinni.
Mul ei läinud süda pahaks. Võib-olla hakkan seal tööle, võib-olla mitte, kes teab, aga mulje oli positiivne. Kõik olid väga sõbralikud ja kõik see oli justkui meeskonnatöö, mitte nii, et igaüks teeb oma asja ära. Kõrva-kurgu-nina-arst lasi mul üle oma õla vaadata ja seletas, mida ta teeb. Anestesioloog rääkis natuke oma tööst. Üks õdedest näitas mulle kogu oma tööpinda, kuhu nad sterilisatsiooni tööriistad viivad, kus mis oppe tehakse ja muud sellist. Tahtis isegi, et ma patsiendi vastu võtaks ja aitaks opilauale, aga ma ei julgenud seda.
Oleksin võinud veel midagi näha, kuid tahtsin jõuda mata tundi, sest iseseisvalt ma küll logaritme selgeks ei õpiks. Peale tunde tegime veel tantsu edasi ja mõtlesime filmiringiga filmi, niiet jõudsin see nädal esimest korda enne kaheksat koju alles täna. Aga ega ma siia ei jää. Lähen sügisulgumist vaatama jälle. Busybusy.