Tüdruk sammus mööda lumist öötänavat kodu poole. Nägi juba kaugelt vastu tulemas vanameest. Võttis uisukoti igaks juhuks paremini pihku, sest tänav oli tühi ja kes teab. Siis mõtles omi mõtteid edasi. Ta möödus mehest. Too nägi üsna tavaline välja: kulunud jope, kootud müts, hallisegune habe. Korraks mõtles tüdruk, kas vanamehel kodu on, kes teab ju, tänapäeval kannavad nad kõik täiesti tavalisi riideid, aga miks muidu mees sellises külmas öös jalutas üksinda... Mees peatus ja kõnetas teda, kerge vene aktsendiga. Ta küsis telefoni, et koju helistada. Tüdruk oleks võinud telefoni võtta, numbri valida ja naeratades palun öelda, kuid ta peatus taskut kobades. "Aga miks te lihtsalt koju ei lähe?" "Aga mul on vaja helistada siis nad tulevad välja" "Miks te ise sisse ei lähe?" "Aga ma elan Audrus" Ja tüdruku mobiil helises. Ta kinnitas emale, et jõuab kohe koju, ning siis ulatas telefoni siiski mehele, lisades igaks juhuks: "Seda pole mõtet varastada, sest see pole midagi väärt". Mõtles veel, et äkki on see mingi tasuline number... Mees kutsus endale auto vastu ning ütles siiralt tänu. Tüdruk nägi, et oli veidike kuri olnud, ja üritas selgitada, et kes teab, kes vastu võib tulla. Mees rääkis jutu mustlastest kes ta telefoni olid varastanud, samamoodi helistada küsides. "govorjoš po russki?" "Njet horošo" Mees tänas veel, soovis jõulurahu ning nad läksid teine teises suunas edasi.
Tüdruk läks edasi. Ta mõtles: ta oli mehest kohe kõige halvemat arvanud, ent mees oli olnud tõeliselt viisakas, sõbralik ja tänulik. Võib-olla ongi inimesed head? Vähemalt jõuluajal...
No comments:
Post a Comment