Kellele, miks, ja mida ma seletan? Emm... Iseendale? Kõigile, kes aru ei saa? Eh, ega te nagunii saa. Aga vähemalt proovin.
1. Miks ma kolisin Raatuse ühikast Narva mnt 89'sse?
See seletus varieerub muidugi tavaliselt laialt vastavalt seletatavale inimesele. Tegelik põhjus on lihtsalt see, et ma ei tundnud end Raatuse ühikas hästi. Jah, seal oli mul tore toakaaslane, köök mugavalt toa kõrval, "oma" vets ja vannituba ja euroremont ja reguleeritavad radikad... Aga see euroremont on ikka kohutavalt kõle. Sügavhallid seinad, mööbel, põrand. Ja siis kärtskollased ja erkpunased kapiuksed. Parasjagu vanglaõhkkond. Kui sellele juurde lisada see, et meil boksis keegi väga enda järel ei koristanud, köögikapile ei tahtnud sa kätt toetada just, ja sellised teravad kirjakesed aeg-ajalt kuskile tekkisid, ja igasugu kahtlast muusikat-juttu kuulda oli, ja pidevad vetsu-vannitoa-köögijärjekorrad...
Igatahes on esmamulje uuest kohast hea. Toakaaslane tundub tore, koht on võrreldes eelmisega väga hubane, puhas, ja, noh, see on odav kah.
2. Miks ma õpin bioloogiat... JA keemiat? Kas ma olen rahul?
See viimane on nii tüüpiline küsimus kõigilt kellega mõnda aega kokku pole puutunud. Jah, ma olen rahul. Meil on minu jaoks väga huvitavad ained ning tunnen, et tegin õigesti kui bioloogiat õppima läksin. Miks keemia ka? See huvitab mind niisamuti. Vahel olen otsustusvõimetu. Ma ei õpi keemiat täismahus küll, aga võtan mitut praktikumi, ja see on just huvitav. Täna näiteks sünteesisin aspiriini. Mis ma edasi teen? Pole halli aimugi. Aega on.
3. Kuis mul siis nii vähe aega on, kui ühtki vanadest hobidest ei jätka?
47 EAP'd pluss sõbrad pluss poiss pluss igasugu nipetnäpet projektid oleks summaarne valem vist. 47 EAP'd on siis umbes poolteist sellest mida keskmine tudeng võtab (nõutud on 30), ja see tähendab keskmiselt iga päev kaheksatunnist koolipäeva. Pole nii hull tegelt, sest suur osa neist ainetest on praktikumid, mitte tuupimine, ja seega oluliselt lõbusamad. Teine osa neist ainetest lõppeb poole semestri pealt ära, sest bioloogidel on imelik tunniplaani ülesehitus. Juhuslikud projektid seisnevad siis näiteks Ideelaboris ja tuutorikoolituses ja muudes sellistes. Poiss. Umm. The weirdest way to find one: learning math in library. Mis ikka öelda, ta on täitsa tore.
Tuesday, April 3, 2012
Monday, March 26, 2012
Restart
[Kaks aastat on möödas kui ma siia viimati kirjutasin, kõik on drastiliselt muutunud ja muu mitte midagi ütlev mull]
Mis ma siis teinud olen kah? Ei midagi erilist. Kooli lõpetanud, Tartu kolinud, ülikooli astunud bioloogiat õppima... Jah, ma olen rahul.
Ei jõudnud ma tõesti M'i ja J'iga nendesse kaugetesse paikadesse, kuhu plaanisime. J leidis kellegi, kes teda siin Eestis kinni hoiab... Mind hoidis ka keegi, kuni gümna lõpuni, ja siis kevadel, kui enam mitte, oli kõik niigi liiga kiiresti muutumas, et veel pea ees võõras kohas vette hüpata. M aga tegi väikse tripi küll, Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja Šotimaal. Oli ära paar kuud ning tuli tagasi Eestisse.
Ei läinud ma ka keemiat õppima, nagu terve gümnaasiumiaja arvasin. Või noh, mitte päris. Sest keemia aineid võtan ma küll, päris palju, käin praktikumides ja sünteesin aspiriini ja muud lahedat. Sellest rääkides vaadatakse mulle tihti mõistmatu näoga otsa ja küsitakse: "Miks?" Et miks ma näen nõnda palju vaeva ja teen põhimõtteliselt topelttööd?
Mis veel muutunud on? Noh, nende saja hobi asemel, millega gümna ajal tegelesin, võtsin omale huvitavaid lisaaineid. Esimesel semestril saksa ja hispaania keele, sel semestril siis keemia praktikumid. Pole päris hobi, aga täidab sama funktsiooni. Vahel nagu tunnen puudust laulmisest, aga mitte piisavalt et minna mõnda tõsisemasse koori ja lasta dirigentidel enda peale kaks korda nädalas karjuda. They tend to do that. Mitte küll kõik, aga...
Seda, miks ma siis bioloogiat õppima läksin, miks ma rahul olen, miks ma ei kahetse et Eestist ära ei läinud, et keemiat ei õpi, miks ma nii palju lisaaineid võtan, miks ma enam saja hobiga ei tegele (või hoopis, mis ma selle asemel teen) ja muud sellist kavatsen ka siia kunagi kirjutada. Ei tea, kas selle võrra ka mõni mõistmatu nägu vähemaks jääb, aga proovida võib ju...
Mis ma siis teinud olen kah? Ei midagi erilist. Kooli lõpetanud, Tartu kolinud, ülikooli astunud bioloogiat õppima... Jah, ma olen rahul.
Ei jõudnud ma tõesti M'i ja J'iga nendesse kaugetesse paikadesse, kuhu plaanisime. J leidis kellegi, kes teda siin Eestis kinni hoiab... Mind hoidis ka keegi, kuni gümna lõpuni, ja siis kevadel, kui enam mitte, oli kõik niigi liiga kiiresti muutumas, et veel pea ees võõras kohas vette hüpata. M aga tegi väikse tripi küll, Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja Šotimaal. Oli ära paar kuud ning tuli tagasi Eestisse.
Ei läinud ma ka keemiat õppima, nagu terve gümnaasiumiaja arvasin. Või noh, mitte päris. Sest keemia aineid võtan ma küll, päris palju, käin praktikumides ja sünteesin aspiriini ja muud lahedat. Sellest rääkides vaadatakse mulle tihti mõistmatu näoga otsa ja küsitakse: "Miks?" Et miks ma näen nõnda palju vaeva ja teen põhimõtteliselt topelttööd?
Mis veel muutunud on? Noh, nende saja hobi asemel, millega gümna ajal tegelesin, võtsin omale huvitavaid lisaaineid. Esimesel semestril saksa ja hispaania keele, sel semestril siis keemia praktikumid. Pole päris hobi, aga täidab sama funktsiooni. Vahel nagu tunnen puudust laulmisest, aga mitte piisavalt et minna mõnda tõsisemasse koori ja lasta dirigentidel enda peale kaks korda nädalas karjuda. They tend to do that. Mitte küll kõik, aga...
Seda, miks ma siis bioloogiat õppima läksin, miks ma rahul olen, miks ma ei kahetse et Eestist ära ei läinud, et keemiat ei õpi, miks ma nii palju lisaaineid võtan, miks ma enam saja hobiga ei tegele (või hoopis, mis ma selle asemel teen) ja muud sellist kavatsen ka siia kunagi kirjutada. Ei tea, kas selle võrra ka mõni mõistmatu nägu vähemaks jääb, aga proovida võib ju...
Subscribe to:
Posts (Atom)