kartulipudru

Mul oli külm, kõht väga tühi ning olin väsinud. Ei, ma ei olnud koolis. Selg valutas pikast seismisest. Sellegipoolest oli mul päris hea tuju. Maslow püramiid on tagurpidi.
Teadsin, et varsti saan pirukat ning sooja teed. Peale seda laulame rahvast täis kirikule jõulumeeleolu. Koos orkestriga kõlab see eriti võimsalt. Otsin publikust tuttavaid nägusid. Tean, et nad on kuskil seal. Näen ühte eriti morni näoga prouat. Kas ta vihkab jõule? Naeratan talle lauldes. Ta elas siiski üle meie kontserdi.

Üleeile ilmus meie koolilehe sütiku esimene number. Kuigi kuulsin ka negatiivseid arvamusi ning avastasin korralikus koguses vigu, olen rahul. Siiski on see Midagi. Midagi meie oma tehtud. Ei tea, kuidas need vead sisse jäid, sest meediaõps vaatas küll kõik üle, ja me ise ka mitu korda.
Reedel käisime E'ga teatrikohvikus küsimas, kas nad tahaksid lehte reklaami, andes vastu meile auhinna: eine koos joogiga ja pärast tee/kohv koogiga. Päris hea diil ju. Selleks tuleb ainult kirjutada sütikule. Lehes täpsemalt.

Nagu koolileht lõpuks ilmus, paistab ka kõik muu sujuvat. Koolitants on selja taga (ja vaatamata mittevõitmisele olime me ägedad), täna vaadati üle klasside jõulukaunistus. Meil koolis selline võistlus iga aasta, parim klass saab kringli. Kõhtu me vast täis ei saa, sest "Teil on klassis sellist tilulilu täis kõik, mitte mingit korralikku kujundust", nagu ütles üks õps. Aga kui komisjon vaatamas käis, tuli kõlarist parasjagu "All I want for christmas is you", mida kõik võimsalt kaasa üürgasid ja tantsisid. powerpoint-ekraaniga näidati youtubest kaminatuld, peale selle valgustasid vaid jõulutuled. Natuke seda tilulilu oli ka, aga sedasi paistis see täitsa mõnus minu meelest. Kaks lakke poodud päkapikkugi ei torganud silma.

Inka õps ütles, et otsiksime jõululaule. Ise jagas ta meile "twelve days of christmas" kätte. Thanks, but no thanks, nii pole üldse fun laulda, eriti jõulualule, klassis makile taustaks joriseda. Aga kuulasin sõna ja otsisingi, ning leidsin "twelve pains of christmas" "all I want for christmas is food" ja "yellow snow, yellow snow, yellow snow". Et õps on väga konservatiivne ja megakorralik, arvasin, et ta võib pahaseks saada, ent ta tegi hoopis kõigile koopiad.
Ajaloos pidime täna arutlust kirjutama. Tead kui raske on õppima hakata, kui pool kümme koju jõudes korraks veel arvutisse lähed? Tead kui võimatu on vahetunni ajal õppida, kui mõtted on igalpool mujal? "Miks sa üldse ei õpi aga saad ikka häid hindeid?!" kurjustas muga pinginaaber. Noh, loodame, et see tuleb ikka hea hinne. Aga kirjutatud sain täitsa tipp-topp vist.
Sotsioloogia tunnis rääkisime jälle kõigest ja mittemillestki. Paistab, et neil on kavas kogu maailm, mitte universium, vaid see maailm, mis meie sees on, üles kaevata, tükkideks võtta ja pintsliga ära puhastada, karpidesse koguda ning analüüsida-liigitada, ja mitte tagantjärgi, vaid kohe. Mitte ainult sotsioloogia, veel psühholoogia, eetika, kirjandus, ajalugu jnejne, kogu humanitaar. Loogika matemaatikas, keemias, füüsikas ja bioloogias on ok, aga elus eneses kuidagi kõle. Hakkad mõtlema, kuidas kõik toimub süstemaatiliselt, reeglite järgi. On's seda vaja? Parem on olla õnnetu inimene kui õnnelik siga, kannatav Sokrates kui rahulolev loll, ütles JS Mill. Aga vahel tahaksin küll näha maailma jälle nagu laps, mitte selle matemaatikavalemina. Õnnelik siga on õnnelik, aga mis on õnnetul inimesel?