Matusekõne läptopile

Made in china. Ta on juba kaks aastat vana, kulunud ja kergelt kriibitud. Ühel hetkel tuli mul tuju ta kriidiga üleni roosaks värvida ja seda on veel pragudest näha. Ma katsin ta helesinise taevapildilise kleepsuga, mis praeguseks on pooleldi maha tulnud. Ta sai teadmata hetkel vigastada ning liigesed enam ei tööta. Vanaduse tõttu suudab ta ärkvel olla umbes pool tundi järjest (tõenäoliselt on oma osa hea tulevärgiga elektrišokkidel, mida ma talle siis pakkusin kui seltsimees juhe haavatud oli). Kõigile üleelamistele vaatamata oli ta mulle truu seltsiline kõige igavamatel koolipäevadel ning haaras mind enda kirjusse maailma, nii et usaldasin tema kätte kõik oma pildid ja helid. Jah ma räägin sellest õudsest HP logust. Oma arvutist. Kõigepealt ta lihtsalt jonnis ja ei tahtnud enam pilti näidata, kui ma ta korraga viirusetõrjet ja windows updatesi tegema sundisin. Mitte mingi valemiga ei tulnud enam. Siis aga tabas teda ID-sada-T sündroom. (ID100T) Nimelt otsustas keegi tark aku tagant võtta ja välja lülitada (Õppisin valusal teel, et internet ei ole usaldusväärne tarkuseallikas, rakendades sealtlugetut ellu). Ekraanipilt tuli küll uuesti ette, aga näitab ainult "your computer was unable to start". Tapsin vist oma windows vista või midagi. Ilma oma läpakata (mis sisaldas endas kõiki konspekte, 4 aasta fotosid, üle 10 gb head muusikat, parimat filmivalikut jpm, sh võimalus olla võrgus igal pool igal ajal) tunnen end väga abituna. Mis minust saab? Mis saab sellest ähvardavast kunstiajaloo kontrolltööst? Kui kaua pean ma vastu windows messengeri, 35 GB kõvaketast ja aegunud veebibrauserit kasutades? Kuidas nüüd 20 tundi ööpäevas aastatööd teha? :S:S:S

Lühidalt

1) Jõuludeks sain ma villased sokid ja salli. Õunamoosi ka. Nägin kõik sugulased ära.
2) Uue aasta tulles olin sillas, st silla peal. Uueaastalubaduseks on tublim olla. Tõlgendage kuidas soovite.
3) Vaheaja jätkudes tähistasin paari inimese vanemaks jäämist. Suutsin suurepäraselt vältida millegi kasuliku tegemist, ainult aastatöö teema tabas mind lõpuks.
4) Kohanesin uuesti kooliga, läbides une, koolimasenduse, igavuse ja ükskõiksuse faasid, jõudes lõpuks rutiinini.
5) Proovisin järele, kas põhikooli klassidesse on turvaline sisse astuda. Öösel kuskil 3 paiku lõpetasin artikli sellest. Uuus koolileht ilmus.
6) Tegin pooleteisttunnise kelgusõidu munamäelt alla. Peale seda, kui kelk poole mäe peal minema jalutas (tal oli päris inimesemoodi nägu, ausõna), sulas lumi mõnusasti kõhu all ja värisesin. Minust jäi maha punane rada: "Mina olen *****". See olevat seal siiamaani. Siis veeresin kasti. Kui ma sealt välja tulin, pani "kelk" selle endale pähe ja jalutasime randa.
Ok, seletuseks teile: ma ei läinud palavikust deliiriumisse (veel). Tegu oli filmivõtetega.
7) Läksime pühapäeva hommikul kl 11 suure kastitäie suuskade ja ploki A2 paberitega port-artur 2 kohvikusse teed/kohvi jooma.
8) Jäin päris haigeks ja istusin 3 päeva kodus. Kärssa ette ei kasvanud. Nokka ka mitte.
9) Üritasin järjekordselt kooliga kohaneda. Protsessi käigus rööviti minult laptop. Istusin rahulikult tülpinud näoga tunnis ja see oli laua peal. Õpetaja lihtsalt tuleb ja võtab selle ära. Jõuan seekord ennem kinni panna (viimati käis ta orkutis skräppimas "ooh, sa oled nii lahe, tahaksin ka täiega sinu moodi olla", minu nime alt muidugi) Järgmised 2 koolitundi ma seda ei näe, kuigi mu kodune töö ja konspektid on seal. Peale tundi jookseb õpetaja mu eest ära õpetajate tuppa tea partyle/koosolekule. Ma ei julge absoluutselt kõigi õpetajate ees temalt seda küsida. Natukese aja pärast näen teda koridoris. Nõudsin enda vara tagasi, kuid ta ainult naeris ja sundis mind lunima. Siis põgenes uuesti sinna õudsesse ruumi täis õpetajaid. Poolteist tundi pärast koolipäeva lõppu taban ta tema kabineti eest viimaks. Seisan sõjaka ilmega tema ees, mille peale kommenteerib: "Su kehakeel nagu tahaks midagi öelda, a ma küll ei saa aru mida". F*** ***, seda mida. Võtan ilma küsimata enda rüperaali tema laua pealt ning sõiman: "Aitähh".
10) Ja siin ma olen.