Peale neljandat äratust avasin vaevaliselt silma ning kinnitasin endale veelkord, et tahan just täna Tartu sõita ja just hommikul. Kuhjasin toapõrandalt mõned vajalikud asjad kotti, jõin kohvi ning läksingi.
Buss oli juba ees. Meeldiva üllatusena maksis pilet vaid 60.-, laupäevane värk. Liikusin vahekäigus tahapoole, et saada maksimaalset isiklikku ruumi. "Tsau, mind veel mäletad?" ütles A, kellega eelmine aasta Tartus mingit tarka juttu ajasime ja kaarte mängisime. Istusin üle vahekäigu tema kõrvale ning järgmised 3 sõidutundi rääkisime Maast ja Ilmast.
Tartus ootas mind juba L, kes pidi ka samale üritusele minema. Ta rääkis õhtusest ballist. Kohale jõudes liitus meiega ta klassiõde M ja rääkis ka ballist. Treffner on ikka äge, et nad selliseid asju korraldavad!
Vaatasin ringi: kõik on tarkade nägudega! Mõnesid mäletasin veel eelmisest aastast. Näiteks K Paidest, kes oli ka meedialaagris, see vend, kes end geiks riietas. Eesti on ikka niii väike.
Esimesest loengust sain ma täitsa aru, aga teise ajal oleks ta vabalt võinud näiteks hollandi keelele üle minna ja ma poleks vist märganud. Tundsin, kuidas Uni võtab mu üle võimust. Mida enam ma keskenduda püüdsin, seda kaugem, arusaamatum ja üksluisem paistis see ruum, seda ahvatlevam oli lihtsalt omi mõtteid mõeldes laual uinuda. Pidasin siiski vastu.
Niipea, kui loeng lõppes, oli imeväel kogu uni kadunud. Messisin S'le ning läksime kinno, New Mooni vaatama. Ärge palun vihake selle pärast, aga minu meelest oli täitsa ok film.
Hotelli jõudsin kusagil poole kümnest, viimasena. Ma ei tea, mis värk on, kuid ma saan Alati täiesti kohutavad toad. Kord on dušš katki, teinekord ei tööta konditsioneer või võti ei keera normaalselt. Selline eriline õnn. Seekord, et ma jõudsin vist ühena viimastest, sain kõige äärepealse toa, millel oli eraldi sissekäik. Toas oli 3 voodit, aga mina olin ainuke, kes suvatses kohale tulla, nii et sain laiutada. See-eest puudus seal soe vesi ja seep ning vannitoas oli 13 kraadi sooja. Toas näitas kraadiklaas 17 ning mingit küttesüsteemi ei suutnud ma käivitada. Tänud teile, hotell StarEst. Ma ei viitsinud üle hoovi teisele korrusele selle naljaka aktsendiga administraatori juurde kurtma ka minna, kes teab, saan veel hullema äkki. Sest muidu oli kõik ilus.
Helistasin M'le Saksamaale ning unustasin end telefoni otsa. Tekkis päris õudne tunne, kui pärast kõne hinna arvutasin, aga muidu oleks tahtnud veel kauem rääkida. Tammusin siis natuke toas ringi, klõpsasin telekat, võtsin korraks raamatu kätte. Mis ma teen seal jääkülmas toas, magama on ka enne 11 naljakas minna. Otsisin telefonist A numbri. Ta ütles, et jah nad mängivad ikka veel kaarte. K tuli uksele vastu ja juhatas mind nende tuppa. Seina ääres olid õllepudelid rivis, no normaalne. Nad olid seal kolmekesi, A, K ja veel mingi Pärnu tüüp. Õpetasin neile Spoons'i. Kusagil 12 paiku läksin oma tuppa tagasi.
Vedelesin voodis veel peale 5ndat äratust. Küll jõuab hommikust sööma, mõtlesin läbi une. A helistas, et kas magan veel. Loivasin kohale, tegin võileiva ja kohvi. Nad olid juba söönud, mängisid kaarte jälle, istusin nende juurde. Sõitsime esimese bussiga linna ning, ma ausõna üritasin, aga ei suutnud sellel loengul ärkvel püsida. Aga ma polnud ainus. Geenius E ise tukkus samamoodi. Miks on nii, et siis, kui magamine on lubatud, ei tule und? Terve bussisõidu tagasi kuulasin musa ja lugesin raamatut.
Justkui poleks midagi erilist see nv, eks. Aga see oli väga mõnus, nii korra end rutiinist ja kõigest tuttavast lahti rebida. Et siis esmaspäeval jälle keemiaülesandeid lahendada, friendly quiz'e teha ning mata kts feilida. Lehetoimetusega saime ka jälle kokku. Kool andis meile kohvimasina, kohvi, teed ning paki suhkrut kasutada:) mõnuzz.
Üks päev veel...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment