kartulipudru

Lugesin Justin Petrone "Minu Eestit". Lugesin selle läbi ja igav ei olnud, soovitaks vb teistelegi, aga tahaks ikkagi ka natukene vinguda.
Võtsin raamatu kätte ja ootasin, et loen kultuurišokkidest ja eestlaste iseloomustusest. Nagu see umbes näiteks. Või selle grupi kõik 138 punkti. Aga noh, mille peale ma sattunud olin, on kellegi love story, seiklused ja unistused, suhted. Ma olen lugenud seni vaid "Minu Ameerika" mõlemaid osi, ja seetõttu eeldasin, et see on u samas stiilis, kuid "Minu Eesti" on rohkem nagu juturaamat. Ei, mul pole midagi selle vastu, eriti kui hästi kirjutatud, aga on natuke üllatav, et inimesed nii avalikult nii isiklikult räägivad. Ennast tegelasena kellegi teise raamatus avastada oleks küll naljakas, ja ei kujuta ka ette, mida nende lapsed ja pere sellest võivad arvata. Aga nagu keegi ütles, on see tänapäeval moeasi. Isiklikest asjadest avalikult rääkida. Tegelt on ju ka blogimine sama, sõltub muidugi, kuidas seda teha...