Ma õppisin 2 päeva üle kahesaja aasta tagasi surnud kirjanike elulugusid. See tähendab, et hüüdsin: "Ma tulen hiljem sööma" ning unustasin siis selle. See tähendab, et öösel kella kahe ajal panin ma kirjanduse õpiku käest ning hakkasin Poe novelle lugema. See tähendab et tegin sitaks tööd.
Hommikust saati lendasid miljon konspekti klassiukse taga koridoris, inimesed ootasid eksamijärjekorras. Kõigepealt olid nad närvilised, siis tüdinud ja kärsitud, siis jälle närvilised. Jututeemaks oli 90% ajast kirjandus. Ülejäänud kümme sisaldas meenutusi eelmisest eksamist. "A viik läks sööma ja jättis GL klassi, ma vastasin temale, ta ei osanud midagi öelda ja ütles, et paneb B" "a J hakkas rääkima sellest, kuidas tal on kodus radikad katki ning sai C" ja muud sellist. Muidugi ei saanud keegi vastata õigel ajal, peale esimeste, ning viimane lõpetas kella 7st õhtul.
Kui ma sealt kella 7st lahkusin, mis tähendas, et ma ei jõudnud kooriproovi, kuigi tahtsin, siis olin naatuke vihane. Ma ei teadnud nimeda Lermontovi draamat, kokkuvõtet "Kaukasuse vangist" ta lihtsalt ei viitsinud kuulata, nagu ka "Madame Bouvary"'st midagi, küll aga vingus selle kallal, et ma Vronsky kirjutasin igrekuga ja arvas, et ma pole üldse läbi lugenud. ****. Sry düüd et mul puudub nimemälu. Eksamis ühte teost 12 kirjaniku miljonist ei teadnud, ning ta ütles "No ma olen seekord lahke ja panen sulle B" ****. Ja kuidas ma siis iga kirjanduse tund ta ****küsimustele vastan kui ma sisukokkuvõtteid loen? Ja järelvastamisest sosistas ta ka kellelegi vahetunnis jälle vist, sest ma polnd kuulnudki.
Ma ei saa aru, miks ma selle peale nii palju aega raiskasin, kui samas oleks võinud pühapäeval õppimise asemel noorteka jõulupeole minna ning täna mõlemasse kooriproovi jõuda. Kokku tuleks ikka seesama C. Aga noh, lootus (et seekord läheb hästi) on lollide lohutus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment