S Ü T E V A K A SÜTEVAKA Sütevaka sütevaka süte...

Hallo. Ik ben zeventien jaar.
Õppisin eile hollandi keelt. Oskan nüüd mitut moodi tere/head aega öelda, ennast ja teisi tutvustada, oma vanust ja elukohta öelda. Hollandi keel on lahe. Võtad 2/4 saksa keelt, 1/4 inglise keelt ning segad sinna veel 1/4 veidraid germaani sõnu ja hääldusi, ning ongi hollandi keel. Raske on mitte öelda, "Hallo, ich bin (seventeen/)siebtzich jahre (alt)."
Koos minuga õppis hollandi keelt veel 27 koolikaaslast. Meie seast valitakse 22, kes saavad euroopa liidu kulul madalmaadesse sõita 10ks päevaks, ning hollandi keelt õppida, ning võtavad pärast sügisel väikesed hollandlased (nad on meist 2 a nooremad) enda juurde. Julm valik...
Oleksin päris pettunud, kui ma nende 22 seas ei oleks. Istusin üks nädalavahetus üle tunni aja lumes, et teha hollandlastele eesti keele õppimise filmi. Neljapäeval lahkusime koolimajast peale üheksat, et filmi kokkumonteerimine valmis saada.
Neljapäevast rääkides. Teate, miks sütevaka inimestel on ninaluumurrud, sinised silmad, paistes huuled ja kipsis käed? Ei, me ei käi kaklemas. Oleme lihtsalt tõsised sportlased. Paistes huule hankisin endale korvpalliga. Ninaluu läks kellelgi hokit mängides. Sinine silm ja kipsis käsi on uisuväljaga maadlemiste tulemused. Keka tund on ikka karm :D
Jätkaks nüüd oma koolist rääkimist, kui te ei pahanda. Või kui te rohkem kuulda ei soovi, siis sorry, a ma jätkan ikkagi. Teisipäev. Lahkusin koolist jällegi õhtupoolikul, nagu tavaliselt. Seekord oli süüdi "Sütevaka kuldsuu" ehk kooli kõnevõistlus. Enamik kõneles teemal "Vaikus kui loodusvara" ning lisaks üks improkõne (mõeldud valmis koha peal loosiga tõmmatud teemal)
Pea täis kõikvõimalikke mõtteid teemadel "vaikus kui loodusvara", "videvik(utund)", "minu õpetaja" jnejne, istusin arvuti taha ning chekkisin kärsitult eposti, et saada kätte oodatud kiri keemiaõpetajalt. "Tere, Keemiaolümpiaadil 2. koht!!! Väga tubli olid. Õnnitlen!" Eufooria. Igaks juhuks olin end sundinud mitte liiga palju ootama.Enne 2 päeva olümpiaadiks valmistumist olin viimati keemiat tõsiselt õppinud kaks aastat tagasi. Tahtsin kõik oma õhtu mõtted siia kirja panna, kuid need jooksid liiga kiiresti, et mõnda kinni püüda, siia siduda ja lahti harutada.
Järgmisel päeval kuulsin veel kiidusõnu direktorilt, kes "ei osanud sellist üllatust, veel 11. klassis, oodata", ning õpetajalt, kes pidas seda imeks vist, rõhk sõnal "humanitaarkool", ning paralleelikatelt, kes olid pool keemiatundi sellest kuulnud vist. :D
Jõuaks nüüd veel esmaspäevani, kus istusin esimeses riigikaitse valiktunnis kella viieni, ning sealt otse kooli noortekoori, kust edasi pärnu noortekoori, kust jõudsin koju kaheksast.
Liiga palju koolijuttu? Sütevaka ei ole kool, see on elustiil, nagu öeldakse. See ei ole halb. See ei ole ka üleni hea. See lihtsalt on nii.