Räval

Jess, ma jõudsin bussi peale! Kõik primad ja klassikad on küll kohal juba, aga jõudsin.
See 2 tundi sõitu magasin ning kuulasin muusikat. Primad lasti toompeale lahti, meid pandi telemaja ees maha. Et õpetajal kulus veidi aega kohalejõudmiseks, läksime err kohvikusse. Nägime televisioonis töötavaid onusid ja tädisid hommikokohvitamas, just nagu meie. Jõudsime juba rääkida tantsust, päkapikust ja seagripist, tuli õpetaja ning liikusime teise majja.
Meie tuur algas raadiomajast. Eesti oma ei näe välja nagu ameerika filmides, et on klaasseintega tuba, kus mingi vend räägib klapid peas mikrofoni ning vajutab nupust musa mängima. See on palju ägedam. Selliseid ruume on muidugi ka, kuid on veel erinevate kummaliste seintega vatitoad. Olete viibinud sellises vaikuses, et kõrvadel hakkab valus? On heliarhiiv, kus saab kuulata Oskar Lutsu enda Kevadet ette lugemas. Koridor, kus iga kabineti ukse taga on lambid. See, mis punaselt põleb, on hetkel otseeetris.
Sel ajal kui jooksime mööda lõputuid treppe ja koridore, pidi üks meist reportaaži tegema. Kõndides räägid ning jooksed alati mikrofoniga selle nina alla, kes sõna võtab. Pärast lõigatakse mustast materjalist kokku saade. Seal võib sinu sõna võtta, seda tagurpidi mängida, korrutada, kiirendada, aeglustada. väga hubane, väga hubane, väga hubane, enabuh agäv, vägahubane.
Raadio kahe ruumid on lahedad. Neil on vähe pinda ja inimesi, kuid sisusus on väga hubane. Lauad on vineerplaatidest, millel tehasetemplid peal, ja selline mõnus stiil valitses terves toas. Puhkeruumi aknast avaneb vaade tallinna lahele. Tekkis väike soov kord isegi seal töötada.
Liikusime tagasi telemajja. Garderoobis korjas mingi naine meie kontaktandmed ning kutsus meid Ärapanija publikuks. Täitsa läheks.
Meid võttis vastu hallipäine vanemas eas naine. Liikudes trepist üles rääkis ta meile, kuidas ETV alguse sai. See oli oma 50 aastat tagasi. Tema jaoks mälestused, mulle ancient history.
Istusime hommikuterevisioonis samal diivanil, mida iga hommik telekast jälgin. See stuudion on tõepoolest pisike.
Keerutasime bingosaate lotoratast. "Võitsin" kõigest 6000.-
Läksime külla Tomile ja Annile, või kellel see kena kullakarva päevakene ongi.
Tegime mõmmibeebi ja Leopoldiga sõbrapilti.
Olime mängult AK's.
Vaatasime, kuidas pehmete ja karvaste reklaami kokku monteeritakse.
Olime ruumis, kust on võimalik ETV'd sisse ja välja lülitada. Kahjuks meile seda õiget nuppu ei näidatud.
Proovisime, mis tunne on HighRes kaamerate ees istuda.
Põletasime 5000 vatist hõõglampi. Võrdluseks, kodus on teil 60 W'ne tõenäoliselt.
Küsitlesime Marko Reikopi tema saate kohta. Õpsi soovitatud "Kas sulle meeldivad mehed?" küsimuse jätsime siiski välja.
Anu Välba näitas meile Brad Pitti autogrammi.
Siis saime omale natuke nänni vanade vhs'ide näol ning liikusime edasi ajalehetoimetustesse.
Kui te olete näinud "Smallville" viimaseid hooaegi, siis kujutate üsna selgelt ette, milline üks ajalehetoimetus on. See oli täpselt nagu ameerika filmis. Kõik olid ühes suures saalis, laudu eraldasid üksteisest mingid plaadid. Märgati, et neid on tuldud vaatama, ning paistis, et läksid veidi elevusse. Saal oli suur ning inimesi oli ka ikka, mitte päris kõik lauad täis. Paljud olid noored. Meile näidati tükkhaaval Päevalehe valmistamist. Peatoimetaja vaatas üle meie koolilehe ning jagas soovitusi. Keeleline toimetaja leidis, et oleme teinud eeskujulikku tööd, niipalju kui ta esmapilgul märkas. Saime igaüks oma eksemplari tänase päeva lehest ning liikusime korrus kõrgemale.
Seal pesitseb Õhtuleht. See, mille lugemist keegi uhkusega ei tunnista, sest ta on liiga kollane, ent ometi kõik teavad iga lugu. Tehti samasugune tuur. Seekord nii palju inimesi ei seganud. Kui te arvate, et eesti sopalehes töötavad vaid blondid kotletid/piffid ja ülehoolitsetud noored mehed, siis eksite. Seal olid täiesti tavalised inimesed, nagu sinu ema töökohaski, keskmiselt 30-40ndates. Töökoht oli jällegi väga mõnus, neil on kööginurgas massaažitool ning putkad, kus saab pidada privaatset telefoni või onlineintervjuud. Reklaamiosakond on samuti eraldi ning samuti ei liikunud me sinna. Mis sest ikka vaadata? Ühes ruumis on seinal kõik valmis tehtud leheküljed. Sain juba lugeda homset horoskoopi ning kuulda arvatavat esilehelugu.
Peatoimetaja, kellel oli ülikond seljas ning lipski lipsunõelaga, vastas kõigile meie küsimustele. Hakkasin veidi enam mõistma, Miks nad seda asja teevad ja miks just niimoodi. Kollast ajakirjandust on samuti raske teha, vahest raskemgi, ja kusjuures paljud lood on samad mis Postimehes. Ta tutvustas meile ka põhjalikult, mis müüb, mis mitte, jällegi koolileheks ideid andes. Kuulsime paljude lugude tausta. Kui lahkusime, saime jällegi kaasa lehed ning kutse suvereporteriteks.
Mu mulje jäi küll äärmiselt positiivne, kuigi ma kollasest meediast palju ei pea ja seda jälginudki olen vaid viimaselajal ja pooljuhuslikult. Paneks oma oskused suvel proovile?
Edasi oli meil vaba aeg. Käisin vaatasin solarise üle ja proovisin eesti Lido sööke M'ga. Kaheksase bussiga sõitsin tagasi Pärnu poole E, ME ja T'ga. Põnevad jutud olid :D (A)
Eile unustasin rääkida ühest väga lahedast inimesest. Ta on noor mees, hollandist pärit ning räägib vähe eesti keelt. Ta teeb muusikat emotsiooniga. Ta hüppab ja parodeerib seal ees, mis on ühele eestlasele võõras ja naljakas, ent ta suutis meie koori panna laulma muusikat, mitte ainult noote.
Kohe esmaspäeval esimese proovi ajal tembeldasid mõned ta imelikuks. Cmoon, eestlased, miks te tahate, et kõik oleksid ühte nägu? Kui keegi julgeb erineda, tekivad teile eelarvamused. Aga "imelikud" inimesed just ongi huvitavad. Halli massi tunneb nagunii igaüks.