mobiil ja võõras

Tüdruk sammus mööda lumist öötänavat kodu poole. Nägi juba kaugelt vastu tulemas vanameest. Võttis uisukoti igaks juhuks paremini pihku, sest tänav oli tühi ja kes teab. Siis mõtles omi mõtteid edasi. Ta möödus mehest. Too nägi üsna tavaline välja: kulunud jope, kootud müts, hallisegune habe. Korraks mõtles tüdruk, kas vanamehel kodu on, kes teab ju, tänapäeval kannavad nad kõik täiesti tavalisi riideid, aga miks muidu mees sellises külmas öös jalutas üksinda... Mees peatus ja kõnetas teda, kerge vene aktsendiga. Ta küsis telefoni, et koju helistada. Tüdruk oleks võinud telefoni võtta, numbri valida ja naeratades palun öelda, kuid ta peatus taskut kobades. "Aga miks te lihtsalt koju ei lähe?" "Aga mul on vaja helistada siis nad tulevad välja" "Miks te ise sisse ei lähe?" "Aga ma elan Audrus" Ja tüdruku mobiil helises. Ta kinnitas emale, et jõuab kohe koju, ning siis ulatas telefoni siiski mehele, lisades igaks juhuks: "Seda pole mõtet varastada, sest see pole midagi väärt". Mõtles veel, et äkki on see mingi tasuline number... Mees kutsus endale auto vastu ning ütles siiralt tänu. Tüdruk nägi, et oli veidike kuri olnud, ja üritas selgitada, et kes teab, kes vastu võib tulla. Mees rääkis jutu mustlastest kes ta telefoni olid varastanud, samamoodi helistada küsides. "govorjoš po russki?" "Njet horošo" Mees tänas veel, soovis jõulurahu ning nad läksid teine teises suunas edasi.
Tüdruk läks edasi. Ta mõtles: ta oli mehest kohe kõige halvemat arvanud, ent mees oli olnud tõeliselt viisakas, sõbralik ja tänulik. Võib-olla ongi inimesed head? Vähemalt jõuluajal...

tali tuli!

Reedene -22 kraadi oli minu jaoks üle mõistuse ja tahtsin ainult kodus teleka ees sooja teed juua ja lihtsalt olla. Nii tegingi.
Eile aga ületasin oma hirmud ilma suhtes, toppisin end nagu kubujuss riidesse ning läksin uisutama. M'ga, talle oli see esimene kord. Uisutada on tore. Niikaua kuni oma sõrmi-varbaid tunned :D Jalutasime pärast Steffani eest mööda, seal oli üks väga läbikülmunud jõuluvana (kes tantsis sooja saamiseks "All I want for christmas is you" järgi:D), pakkus sooja glögi ja piparkooke,.
Veel 2 päeva kooli tuleb üle elada, siis on jõulud. Uus tunniplaan on lihtsalt surmavalt igav.
Tea kas tulevad valged jõulud? Loodame

failist "Sotsioloogia uurimustöö"

Using only song names from ONE ARTIST, cleverly answer these questions. Pass it on to 15 people you like and include me. You can't use the artist I used. Try not to repeat a song title. It's a lot harder than you think! Repost as "my life according to (band name)"

*Pick Your Artist: Avril Lavigne
*Are you a boy or a girl: girlfriend
*Describe yourself: hot
*How do you feel: how does it feel, who knows
*Describe where you currently live: nobody's home
*If you could go anywhere, where would you go: runaway
*Your best friend(s) is(are): anything but ordinary
*What's the weather like: i dont give a damn
*If your life was a tv show, what would it be called: the best damn thing
*What is life to you: my world
*Your last relationship was: i can do better
*Your current relationship: kiss me
*Your fear: when you´re gone
*What is the best advice you have to give: get over it/freak out
*How I would like to die: my happy ending
*My soul's present condition: too much to ask
*My motto: keep holding on

Kommentaariks: oli kunagi lemmik. Praeguseks mustmiljon korda juba kuulatud, niiet. Oleksin teinud Muse järgi, kes praegune lemmik, aga nende laulunimedega ei tulnd nii hästi.

Pessimism jäi eilsesse...

Romantismile oli omane PESSIMISM!

Ma õppisin 2 päeva üle kahesaja aasta tagasi surnud kirjanike elulugusid. See tähendab, et hüüdsin: "Ma tulen hiljem sööma" ning unustasin siis selle. See tähendab, et öösel kella kahe ajal panin ma kirjanduse õpiku käest ning hakkasin Poe novelle lugema. See tähendab et tegin sitaks tööd.
Hommikust saati lendasid miljon konspekti klassiukse taga koridoris, inimesed ootasid eksamijärjekorras. Kõigepealt olid nad närvilised, siis tüdinud ja kärsitud, siis jälle närvilised. Jututeemaks oli 90% ajast kirjandus. Ülejäänud kümme sisaldas meenutusi eelmisest eksamist. "A viik läks sööma ja jättis GL klassi, ma vastasin temale, ta ei osanud midagi öelda ja ütles, et paneb B" "a J hakkas rääkima sellest, kuidas tal on kodus radikad katki ning sai C" ja muud sellist. Muidugi ei saanud keegi vastata õigel ajal, peale esimeste, ning viimane lõpetas kella 7st õhtul.
Kui ma sealt kella 7st lahkusin, mis tähendas, et ma ei jõudnud kooriproovi, kuigi tahtsin, siis olin naatuke vihane. Ma ei teadnud nimeda Lermontovi draamat, kokkuvõtet "Kaukasuse vangist" ta lihtsalt ei viitsinud kuulata, nagu ka "Madame Bouvary"'st midagi, küll aga vingus selle kallal, et ma Vronsky kirjutasin igrekuga ja arvas, et ma pole üldse läbi lugenud. ****. Sry düüd et mul puudub nimemälu. Eksamis ühte teost 12 kirjaniku miljonist ei teadnud, ning ta ütles "No ma olen seekord lahke ja panen sulle B" ****. Ja kuidas ma siis iga kirjanduse tund ta ****küsimustele vastan kui ma sisukokkuvõtteid loen? Ja järelvastamisest sosistas ta ka kellelegi vahetunnis jälle vist, sest ma polnd kuulnudki.
Ma ei saa aru, miks ma selle peale nii palju aega raiskasin, kui samas oleks võinud pühapäeval õppimise asemel noorteka jõulupeole minna ning täna mõlemasse kooriproovi jõuda. Kokku tuleks ikka seesama C. Aga noh, lootus (et seekord läheb hästi) on lollide lohutus.

üks nädal...

Esmaspäev oli millalgi ages ago, nii et seda on raske mäletada. Aeg läheb nii kummalises tempos. Üritasin kirjutada midagi eelnenud nädala iga päeva kohta, aga see on lihtsalt mõttetu. Esmaspäev, teisipäev, kolmapäev...
Neljapäev! Peale ajaloo eksamit, mis läks üsna keskmiselt, helistasin M'le. Saime tallinna mnt kokku ja istusime campas natuke aega. Ta rääkis oma saksa reisist ja..:) Ta tõi sealt milka šokolaade (neid sorte mida eestis pole) ja punase liblikakujulise kaelakee, ma räägin, punase kaelakee, tal oli meeles, kui ma ütlesin ükskord, et punane on ehete puhul mu lemmik, ja ta tõi mulle punase liblikaga kaelakee :) Siis jalutasime veel natuke,..
Reede. Pannkoogiõhtu. Youtube, klaver ning telekas võistlesid, kelle heli jääb peale, ning seejuures üritasid end 10 inimest kuuldavaks teha. Pannkoogid ja piparkoogid kõrbesid, inimesed tantsisid ning valasid endale suhkruvett pähe:) Hiljem mängisime aliast ka, ning kella 12 paiku kolisime ümber MH juurde. Kõigepealt muidugi istusime J juures KK'ga ja vaatasime Simpsoneid, oodates teisi, siis aga ei viitsind enam ja läksime jalutasime J koeraga ära. Kusagil kl 3 paiku MH juures mängisime "Tõde ja tõde" (mitte tõde ja tegu). Kõik need küsimused, mida tavaliselt küsida ei julge, aga tahaks teada, said küsitud, suures ringis, kõigilt. Koju jõudsin laupäeva hommikul 5.40, thanks, L, et rattaga ära viisid.
Ma luban, et homme, ehk siis kella järgi juba täna, pühapäeval, tegelen ma terve päeva ainult kirjandusega. Esmaspäeval on eksam.
Lund hakkas sadama...

kaks päeva peaaegu-nagu-tudengielu

Peale neljandat äratust avasin vaevaliselt silma ning kinnitasin endale veelkord, et tahan just täna Tartu sõita ja just hommikul. Kuhjasin toapõrandalt mõned vajalikud asjad kotti, jõin kohvi ning läksingi.

Buss oli juba ees. Meeldiva üllatusena maksis pilet vaid 60.-, laupäevane värk. Liikusin vahekäigus tahapoole, et saada maksimaalset isiklikku ruumi. "Tsau, mind veel mäletad?" ütles A, kellega eelmine aasta Tartus mingit tarka juttu ajasime ja kaarte mängisime. Istusin üle vahekäigu tema kõrvale ning järgmised 3 sõidutundi rääkisime Maast ja Ilmast.
Tartus ootas mind juba L, kes pidi ka samale üritusele minema. Ta rääkis õhtusest ballist. Kohale jõudes liitus meiega ta klassiõde M ja rääkis ka ballist. Treffner on ikka äge, et nad selliseid asju korraldavad!

Vaatasin ringi: kõik on tarkade nägudega! Mõnesid mäletasin veel eelmisest aastast. Näiteks K Paidest, kes oli ka meedialaagris, see vend, kes end geiks riietas. Eesti on ikka niii väike.
Esimesest loengust sain ma täitsa aru, aga teise ajal oleks ta vabalt võinud näiteks hollandi keelele üle minna ja ma poleks vist märganud. Tundsin, kuidas Uni võtab mu üle võimust. Mida enam ma keskenduda püüdsin, seda kaugem, arusaamatum ja üksluisem paistis see ruum, seda ahvatlevam oli lihtsalt omi mõtteid mõeldes laual uinuda. Pidasin siiski vastu.
Niipea, kui loeng lõppes, oli imeväel kogu uni kadunud. Messisin S'le ning läksime kinno, New Mooni vaatama. Ärge palun vihake selle pärast, aga minu meelest oli täitsa ok film.

Hotelli jõudsin kusagil poole kümnest, viimasena. Ma ei tea, mis värk on, kuid ma saan Alati täiesti kohutavad toad. Kord on dušš katki, teinekord ei tööta konditsioneer või võti ei keera normaalselt. Selline eriline õnn. Seekord, et ma jõudsin vist ühena viimastest, sain kõige äärepealse toa, millel oli eraldi sissekäik. Toas oli 3 voodit, aga mina olin ainuke, kes suvatses kohale tulla, nii et sain laiutada. See-eest puudus seal soe vesi ja seep ning vannitoas oli 13 kraadi sooja. Toas näitas kraadiklaas 17 ning mingit küttesüsteemi ei suutnud ma käivitada. Tänud teile, hotell StarEst. Ma ei viitsinud üle hoovi teisele korrusele selle naljaka aktsendiga administraatori juurde kurtma ka minna, kes teab, saan veel hullema äkki. Sest muidu oli kõik ilus.

Helistasin M'le Saksamaale ning unustasin end telefoni otsa. Tekkis päris õudne tunne, kui pärast kõne hinna arvutasin, aga muidu oleks tahtnud veel kauem rääkida. Tammusin siis natuke toas ringi, klõpsasin telekat, võtsin korraks raamatu kätte. Mis ma teen seal jääkülmas toas, magama on ka enne 11 naljakas minna. Otsisin telefonist A numbri. Ta ütles, et jah nad mängivad ikka veel kaarte. K tuli uksele vastu ja juhatas mind nende tuppa. Seina ääres olid õllepudelid rivis, no normaalne. Nad olid seal kolmekesi, A, K ja veel mingi Pärnu tüüp. Õpetasin neile Spoons'i. Kusagil 12 paiku läksin oma tuppa tagasi.

Vedelesin voodis veel peale 5ndat äratust. Küll jõuab hommikust sööma, mõtlesin läbi une. A helistas, et kas magan veel. Loivasin kohale, tegin võileiva ja kohvi. Nad olid juba söönud, mängisid kaarte jälle, istusin nende juurde. Sõitsime esimese bussiga linna ning, ma ausõna üritasin, aga ei suutnud sellel loengul ärkvel püsida. Aga ma polnud ainus. Geenius E ise tukkus samamoodi. Miks on nii, et siis, kui magamine on lubatud, ei tule und? Terve bussisõidu tagasi kuulasin musa ja lugesin raamatut.

Justkui poleks midagi erilist see nv, eks. Aga see oli väga mõnus, nii korra end rutiinist ja kõigest tuttavast lahti rebida. Et siis esmaspäeval jälle keemiaülesandeid lahendada, friendly quiz'e teha ning mata kts feilida. Lehetoimetusega saime ka jälle kokku. Kool andis meile kohvimasina, kohvi, teed ning paki suhkrut kasutada:) mõnuzz.
Üks päev veel...

Kui te elate raekülas ja reede õhtul oli tunne, nagu keegi oleks tänaval laulnud "oh jesus," siis pole teil vaja psühhiaatri poole pöörduda.
Kui te astusite bussile 14 ja mõtlesite, et olete eksinud talvevõlumaale või jõulukontsertile, on teiega samuti kõik korras.
Pärnu noortekoori buss läks linnapiiri juures katki. See seletab, miks võisite liinibussis mitmehäälset koorilaulu kuulda. Mõtlesime, et laseks kaabu ka ringi käima, aga kellelgi polnud võtta. Igatahes kõik annetused (meie reisifondi eriti) on oodatud.

Neljapäevased mõtted

Piiks-piiks: "Ma armastan sind!"
Kas sellise sms-i üle peaks rõõmustama või kurvastama? Kurvastama, et seda ei öeldud päris-maailmas. See artikkel hakkas silma Eesti Päevalehe 30 okt lisas "Möte"

Märkasin seda nädala eest. Meelde jäi ta eriti, kuna vahetult pärast seda rääkis õhtulehe peatoimetaja meile, mida kõike on võimalik netist leida. Ta näitas kahe suvalise koolipoisi msni-vestlust, täiesti isiklikku, slängiga ja ausat, millest sai alguse 2 (valge) lehe esikaanelood, mida järgmisel päeval kogu riik teadis.
Meenus Ilvese rasvade lugu, mis algas emailist. Jutte kuulis veelgi. Toimetaja rääkis meile, kuidas miski internetist ei hävi ka peale kustutamist. Miski pole privaatne. Võttis kõhedaks küll.

"Meie - minuvanuste põlvkond - oleme infoühiskonas immigrandid. Me ütleme, et me "käime internetis", ja eristame selgelt nii-öelda päris- ja internetimaailma. Ning meie kõrval on inimesed, kes on sündinud infoühiskonda ja kelle jaoks nende maailmade vahel puudub piir. Nad on seal, 24 tundi mõlemas maailmas korraga"

Ei nõustu? Viibisid ju täna kodus arvuti taga vaid 3 tundi ning ülejäänud päeva olid selles n-ö pärismaailmas? Nii mõtlesin algul.
Siis mõtlesin uuesti. Sain sõimata, et ma midagi tantsuproovist ei teadnud. "Kas sa orksist ei lugenud siis?"
Mu telefon jäi kellegi kabinetti, tema jällegi lahkus majast ning lukustas ukse enda järel. Tundsin end väga abituna ning isoleerituna.

Euroopas uuriti 16-25 aastaseid noori ja küsiti, mismoodi öeldi teile esimest korda: "Ma armastan sind". Vastustest domineeris SMS. Mis tunne neil pärast seda oli? Fantastiline, tõeline.
Kas tõesti muutub varsti internetimaailm reaalsemaks kui reaalsus? Või on juba muutunud/muutumas?




Teine neljapäevane mõte pärineb veel varasemast ajast, kuid on sellegipoolest eredalt meeles.
Vähesed mõtlevad, et need naljad on pahad:
Miks viskab blondiin vetsupotti saia? - Ta toidab toilet-ducki
Mis on ainus asi, mis neegritel valge?- Omanik
Kuulsin nalju orbikutest. Võite mind ju nõrgas huumorisoones ja asjade liiga tõsiseltvõtmises süüdistada, kuid minule näis see hullem kui paksude või kiilaspeade mõnitamine välimuse pärast. Puhas õelus.
Kõik need naljad lõppevad lausega "Tüng, värdjas"
Öelge endale peegli ees seda, kui mõni soov täide ei lähe. On hea tunne?
Üritasin põhjendada, miks see on veel hullem, kui rassistlikud naljad. Oskate aidata?


Tänane neljapäevane mõte oli kirjand: "Kas õnn on universaalne, kultuurist sõltuv või isiklik?"
Palju filosoofilisi küsimusi neljapäeviti. Oskate vastata neile?
Aaga see on praeguseks kellaajaks liiga tark jutt. Head ööd.

Mul oli külm, kõht väga tühi ning olin väsinud. Ei, ma ei olnud koolis. Selg valutas pikast seismisest. Sellegipoolest oli mul päris hea tuju. Maslow püramiid on tagurpidi.
Teadsin, et varsti saan pirukat ning sooja teed. Peale seda laulame rahvast täis kirikule jõulumeeleolu. Koos orkestriga kõlab see eriti võimsalt. Otsin publikust tuttavaid nägusid. Tean, et nad on kuskil seal. Näen ühte eriti morni näoga prouat. Kas ta vihkab jõule? Naeratan talle lauldes. Ta elas siiski üle meie kontserdi.

Üleeile ilmus meie koolilehe sütiku esimene number. Kuigi kuulsin ka negatiivseid arvamusi ning avastasin korralikus koguses vigu, olen rahul. Siiski on see Midagi. Midagi meie oma tehtud. Ei tea, kuidas need vead sisse jäid, sest meediaõps vaatas küll kõik üle, ja me ise ka mitu korda.
Reedel käisime E'ga teatrikohvikus küsimas, kas nad tahaksid lehte reklaami, andes vastu meile auhinna: eine koos joogiga ja pärast tee/kohv koogiga. Päris hea diil ju. Selleks tuleb ainult kirjutada sütikule. Lehes täpsemalt.

Nagu koolileht lõpuks ilmus, paistab ka kõik muu sujuvat. Koolitants on selja taga (ja vaatamata mittevõitmisele olime me ägedad), täna vaadati üle klasside jõulukaunistus. Meil koolis selline võistlus iga aasta, parim klass saab kringli. Kõhtu me vast täis ei saa, sest "Teil on klassis sellist tilulilu täis kõik, mitte mingit korralikku kujundust", nagu ütles üks õps. Aga kui komisjon vaatamas käis, tuli kõlarist parasjagu "All I want for christmas is you", mida kõik võimsalt kaasa üürgasid ja tantsisid. powerpoint-ekraaniga näidati youtubest kaminatuld, peale selle valgustasid vaid jõulutuled. Natuke seda tilulilu oli ka, aga sedasi paistis see täitsa mõnus minu meelest. Kaks lakke poodud päkapikkugi ei torganud silma.

Inka õps ütles, et otsiksime jõululaule. Ise jagas ta meile "twelve days of christmas" kätte. Thanks, but no thanks, nii pole üldse fun laulda, eriti jõulualule, klassis makile taustaks joriseda. Aga kuulasin sõna ja otsisingi, ning leidsin "twelve pains of christmas" "all I want for christmas is food" ja "yellow snow, yellow snow, yellow snow". Et õps on väga konservatiivne ja megakorralik, arvasin, et ta võib pahaseks saada, ent ta tegi hoopis kõigile koopiad.
Ajaloos pidime täna arutlust kirjutama. Tead kui raske on õppima hakata, kui pool kümme koju jõudes korraks veel arvutisse lähed? Tead kui võimatu on vahetunni ajal õppida, kui mõtted on igalpool mujal? "Miks sa üldse ei õpi aga saad ikka häid hindeid?!" kurjustas muga pinginaaber. Noh, loodame, et see tuleb ikka hea hinne. Aga kirjutatud sain täitsa tipp-topp vist.
Sotsioloogia tunnis rääkisime jälle kõigest ja mittemillestki. Paistab, et neil on kavas kogu maailm, mitte universium, vaid see maailm, mis meie sees on, üles kaevata, tükkideks võtta ja pintsliga ära puhastada, karpidesse koguda ning analüüsida-liigitada, ja mitte tagantjärgi, vaid kohe. Mitte ainult sotsioloogia, veel psühholoogia, eetika, kirjandus, ajalugu jnejne, kogu humanitaar. Loogika matemaatikas, keemias, füüsikas ja bioloogias on ok, aga elus eneses kuidagi kõle. Hakkad mõtlema, kuidas kõik toimub süstemaatiliselt, reeglite järgi. On's seda vaja? Parem on olla õnnetu inimene kui õnnelik siga, kannatav Sokrates kui rahulolev loll, ütles JS Mill. Aga vahel tahaksin küll näha maailma jälle nagu laps, mitte selle matemaatikavalemina. Õnnelik siga on õnnelik, aga mis on õnnetul inimesel?