[Kaks aastat on möödas kui ma siia viimati kirjutasin, kõik on drastiliselt muutunud ja muu mitte midagi ütlev mull]
Mis ma siis teinud olen kah? Ei midagi erilist. Kooli lõpetanud, Tartu kolinud, ülikooli astunud bioloogiat õppima... Jah, ma olen rahul.
Ei jõudnud ma tõesti M'i ja J'iga nendesse kaugetesse paikadesse, kuhu plaanisime. J leidis kellegi, kes teda siin Eestis kinni hoiab... Mind hoidis ka keegi, kuni gümna lõpuni, ja siis kevadel, kui enam mitte, oli kõik niigi liiga kiiresti muutumas, et veel pea ees võõras kohas vette hüpata. M aga tegi väikse tripi küll, Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja Šotimaal. Oli ära paar kuud ning tuli tagasi Eestisse.
Ei läinud ma ka keemiat õppima, nagu terve gümnaasiumiaja arvasin. Või noh, mitte päris. Sest keemia aineid võtan ma küll, päris palju, käin praktikumides ja sünteesin aspiriini ja muud lahedat. Sellest rääkides vaadatakse mulle tihti mõistmatu näoga otsa ja küsitakse: "Miks?" Et miks ma näen nõnda palju vaeva ja teen põhimõtteliselt topelttööd?
Mis veel muutunud on? Noh, nende saja hobi asemel, millega gümna ajal tegelesin, võtsin omale huvitavaid lisaaineid. Esimesel semestril saksa ja hispaania keele, sel semestril siis keemia praktikumid. Pole päris hobi, aga täidab sama funktsiooni. Vahel nagu tunnen puudust laulmisest, aga mitte piisavalt et minna mõnda tõsisemasse koori ja lasta dirigentidel enda peale kaks korda nädalas karjuda. They tend to do that. Mitte küll kõik, aga...
Seda, miks ma siis bioloogiat õppima läksin, miks ma rahul olen, miks ma ei kahetse et Eestist ära ei läinud, et keemiat ei õpi, miks ma nii palju lisaaineid võtan, miks ma enam saja hobiga ei tegele (või hoopis, mis ma selle asemel teen) ja muud sellist kavatsen ka siia kunagi kirjutada. Ei tea, kas selle võrra ka mõni mõistmatu nägu vähemaks jääb, aga proovida võib ju...
