Jalutame äärelinna tänavatel, suured kotid mitme päeva asjadega käes, otsime linnapiiri. Jalutame selleni ja natuke edasi. Päris külm on. Asjad jätame teeserva ning kordamööda hoiame mööduvatele autodele pöialt püsti. Mõned sõidavad lihtsalt mööda, teised lehvitavad või teevad mingeid kahtlaseid žeste. Mida nad öelda tahavad? Juba neljas juht viipab. Jalutame natuke edasi, ja keegi juba peatub.
Üks eelmise sajandi audi, kõige tavalisem naistekas. Juht on noor, taga istub tema poeg. Poisi vanust ei oska määrata, midagi lasteaia-algklasside kanti. Istume lihtsalt sisse, hea meel, et meid peale võeti.
Kuhu läheme? Viljandi suunas. Mis Tartus tegime? Käisime meedialaagris. Ja muud sellist juttu. Naine paistab täiesti tore, tavaline. On sõitmas mingisse x külla sõprade juurde. Enne, kui ta meid poolel Viljanditeel maha paneb, pistetakse mulle pihku patakas "vahitorne" ja "ärgake"'sid. "Te tulete meedialaagris, siis ma annan teile ka ajakirju" Räägin paari lausega endast-usust, et ennetada jehhoovatunnistajaks pööramist, viies jutu mujale. Kui väljume, ütleb naine mulle oma eesnime ja küsib minu oma. Viie minuti pärast ma seda enam ei mäleta.
Seisame kusagil künkajalamil, külavaheteel. Juba teine auto peab kinni. Juht on noor ning ei näi eriti hoolas, niiet kiirustan turvavööd kinnitama. Jah, juht on noor mees, võib-olla kahekümnendate lõpus, nagu hiljem nõustusime, täitsa kena välimusega. Sõidumasin on Saab. Ta mainib, et väljas on päris külm hääletamiseks (3 kraadi) "Kas pidite kaua ootama?" IPodilt kuulab mingit muusikat, mis pole küll päris minu maitse, a täitsa ok. Sõidab Viljandisse, Ain Agani 50ndale juubelile. Ma ühman selle peale ahah ja mõtlen, et kõlab väga ürituse moodi, kuhu minu isa läheks. Mitte halvas mõttes, minu isa käib ainult headel kontsertitel...
Mõnda aega ei oska ma midagi rääkida ja ta ei tundu ka eriti jutukas. Mainib, et ta veidi ekstreemne sõidustiil tuleneb sellest, et tal on kiire. Küsin ta automargi kohta, ta mainib, et talle meeldib skandinaavia disain. Jah, Saab on omanäoline, kunagi isegi tundsin ära, kui linnas vastu sõitis. Skandinaavia disain ja arhitektuur. Kas ta on arhitektuuri õppinud? Ei, kunagi käis kunstikoolis. Ja tegelt pole auto ka tema oma, vaid viib sõbrale Viljandisse. Seda, millega see mees tegeleb, me ei saanudki teada.
Ah et lähete Pärnu jah? Mis seal praegu toimub kah? Küsib ta kahtleva häälega, teab, et siin toimub ainult suvel, kui sedagi. Kinnitame ta oletusi, et Pärnu on inimtühi ja midagi teha pole. Üritame meenutada midagi, kuid ainus, mille peale tuleme, on rokiklubi ja teatri kohviku jazzõhtud. Tagant ütleb, et Londonis on mõnus kultuur, mees vaidleb vastu. Viljandis on, pakun mina. Jah, selline tugev hipikultuur, nõustub ta. Ise on ta pärit Põlvast või Paidest või kuskilt.
Mainin, et kui midagi ei toimu, saab alati ise korraldada. Jutt läheb läbudele. See vend ei paista päris oss olevat. Tegeleb intelligentse meelelahutusega võib-olla? Kuid jutt läheb edasi kanepile. Aeg-ajalt seltskonnas teeb, kuid sõimab inimesi, kes käituvad sellega hooletult. See rikub tuleviku ära- usa viisast võid ainult unistada, riigitööd ei saa ka kunagi. Tema arvates tuleks kanep legaliseerida. Ja sel teemal vaidleme me kuni viljandini. Lähen kergelt väitleja-hasarti, kuigi arvan ainsana meist kolmest, et kanepit ei tuleks legaliseerida.
Ta jätab meid Pärnu-Viljandi maanteele, kust ta ise teist teed läheb.
Ja seal me külmetame. Autosid ei tule. Nojah, kes tahakski sellisesse inimtühja kohta nagu Pärnu... Ja mööduvad autod ka vaid kiirendavad. Vahepeal ajab vihale koguni. Mõtleme, et kui poole tunni jooksul ühtki ei tule, liigume kesklinna ja lähme bussiga. Otsin helkurigi välja, sest vaikselt hakkab hämarduma. Mingi audiloks, vanemapoolne mees, suits hambus, peab kinni. Oleks valikut, me sinna ei istuks. Kui mees suht kohe bensukasse pöörab, helistan Krissule ja mainin, et hääletan Pärnu poole, igaks juhuks.
Siiski, rääkides natuke üle sky plusi üldist mula, paistab, et mees pole nii kahtlane, kui alguses tundus. Täis ta igatahes pole. Ja kuigi ta räägib ilma igasuguse aktsendita, pole ta eestist kah.
Mees räägib, et elab Norras, seal teenib hästi. Maksud on küll kõrged, aga 3 aasta tööga saab Norra miinimumpensioni, mis on hea hulk raha.
Elab ta kuskil rannikuäärses linnas, mis meenutab Tartut, sest seal on ülikoolid ja palju noori.
Kunagi on olnud ka pikka aega Londonis, kuid saadeti välja, sest tal polnud tööviisat.
Vahepeal on mul tunne, et küsin liialt palju, kuid sattun jällegi mingisse intervjuu-hasarti, kus tahaks rohkem teada saada.
Raadiost tuleb jutusaade homodest. Loetakse lugejate suhtumiskirju ette. Küsin, mis tema nendest arvab. "Maha tapaks nad kõik". Edasi rääkides selgub siiski, et ta tahaks lihtsalt, et nad kusalegi ära peidaks ennast. Ei tantsiks mööda Tallinna ringi.
Ta tõmbab elektroonilist sigarit. Uni tuleb peale, väljas on ka pime.
Kuigi esmamulje järgi tundus natuke kahtlane vend, ja eestit ka ei armasta (jess, vaba irratsionaalsest estofiiliast), tundub see vana lõpuks mõistlik. Tavaline, lihtne inimene.
Jõuame lõpuks Pärnu. Kella kuueks olen kodus.

Asun Lähte Ühisgümnaasiumis. Ainsad inimesed, keda sellises kohas nagu Lähte näen, on need, kes siin Meedialaagrit teevad. See võiks ju põnev olla - analüüsime artikleid lesbidest ja mängime mängu, kus tuleb tihedalt üksteise vastu liibudes mööda maad rullida. On ka toimunud totaalne muutumine: kolmest tavalisest eesti poisist said 1) sukkpükstes palja rinnaga gei 2) tibi nimega candy 3) neeger.
Ma ei tea miks mulle see möll peale ei lähe. Vb selle pärast, et see teine tüüp minu koolist, kellega tulime, ei naudi väga seda värki. Mainis, et kamp nohikuid koos. U pool neist ongi. Üks poiss on totaalselt esimene sopran...
male-female suhe on u 1:4, mis värk sellega on, et Eesti mehed tegelevad mittemillegagi, aint tuunivad oma bemme?
Võib-olla siin oleks ka normaalseid inimesi. Ma ei viitsi jällegi välja uurida. Kõik on Tallinnast, Tartust või Jõgevalt, pointiga ma kaheks päevaks tutvun nendega? Lähen vist homme tagasi Pärnu.
Aga Pärnusse kah ei taha. Pärnu?!? Seal ei ole inimesi. Ma viibisin 2 päeva Tartus. Seal ei olnud Ossid ja Tibid ja peale kl 8 inimtühjus, vaid seal oli INIMESI! Koliks sinna?

Kirjutan, ikka kirjutan

Ülesanne: meedia tunni jaoks on vaja portreelugu. Koolilehele on vaja materjali
Idee: teen 2in1 ja kirjutan õpetajast.
Teostus: googeldan, helistan isale et teada midagi vlü´st, helistan J´le et ta mulle midagi oma isast räägiks ja tema tel nr annaks ja talle ette helistaks ja küsiks, kas ta on ok sellega, kui temast koolilehte kirjutatakse. Siis mõtlen enam-vähem mingid küsimused välja intervjuuks ning kokutan need telefoni. Intervjuu lindistamisega mu telefon hakkama ei saanud, nii et vahepeal pidi ta ootama, kuni ma üles kirjutan. Telefoniarve tuleb vist suur...
Tulemus: puudub. Mul on intervjuu. Mõtted, faktid, ideed on olemas. Sõnastada ma neid ei oska.
Veel oleks mul vaja kirjutada intervjuu põhjal artikkel koolitoidust. Nii, et kedagi kotiks ka, et seda lugeda viitsitaks.
Ja siis veel kõik need 101 asja mu "to do" nimekirjas, mis teid tegelt absoluutselt ei huvita ju, niiet jätan need mainimata, kuid, jah.
Aega selleks pole. Homme lõuna paiku lähen Tartu. Reede hommikul sõidan sealt edasi meedialaagrisse. Koju jõuan pühapäeva õhtul.
Mis ma selle vaheajaga saavutanud olen siis? Juhe on täpselt sama koos kui koolis 8 tunni ajal...

[Siin oli ennem pm koodis kirjeldatud, et koolivaheaja alguse reede oli Huvitav ehk ebatavaline]

On koolivaheaeg. Kui mul hakkab igav "inetu betty" vaatamisest, Muse kuulamisest, msnist, orkutist ja facebookist, blogimisest ning selle kõige kõrvalt cheetose söömisisest, siis on mul plaanis veel arvestatavas koguses kodutöid (õnneks on kõik üsna loomingulised, nagu esseed, portreelugu, referaat jne), plaan tartu minna ning vb meedialaager. Ja tahaks shopata (kui aint raha jätkuks), tsillida ja hängida.

Maskid

Vahel tundub mulle, et kõik inimesed on täpselt sama malli järgi tehtud. Nad kannavad mingit kindlat tüüpi riideid, räägivad samamoodi ning samadest asjadest. Neil on erinevad näod ja nimed, kuid muus osas võiks nende käitumise mingis situatsioonis täpselt ära aimata, kui tead vaid mingil määral tausta. Igav.
Ma ei ütle, et ma ise kuidagi erineksin. Võimalik, et ka mind pannakse kuskile kasti. Aga ma ei taha!
Ma värviks silmad roheliseks või juuksed siniseks kui tuju tuleb. Sõidaks pöidlaküüdiga suvalisel hetkel meeldivasse kohta. Läheksin selle tüübi juurde (rääkides umbmäärases isikus), ütleks et mina olen *****, kes sa oled? Ütleks talle (mitte sellele eelmisele), et pole minu süü, et ta oma poisi/sõbra/vanematega tülis on, leppige ära siis ffs. Läheks aprillis/septembris ujuma. Istuks majakatusele ning vaataks päikeseloojangut või naudiks niisama vaadet. Või ööbiks seal, et näha tähistaevast. Kritseldaks vihikuservale ees/kõrval istuva inimese, lihtsalt sellepärast, et ta on huvitavas asendis, mitte mingil muul f'n põhjusel. Läheks kella ühest/kahest/kolmest öösel jalutama, kui tuju tuleb, ning kutsuks sind ka kaasa. Tuleb tuju, siis kallistan sind, tuju pole, panen klapid kõrva, kui te kusiganes kambaga smalltalki peate. Värvin värviraamatuid või joonistan igale sõrmeküünele eri riigi lipu või mängin ruubiku kuubikuga või panen tarokaarte, sest et tahan. Räägin pornost, barbidest või ajarännakutest. Suudleks seda vastassoost sõpra lihtsalt tuju pärast, vaatab siis mis hiljem juhtub.
Miks kõige selle peale tuleb terve hunnik "wtf" nägusid?
Miks ma ise vahel wtf nägusid teen selle peale?
Ja siis, kui nemad või mina tegid seda, kellele nad sellega halba tegid? Kas oli väga valus, et ta katusel ööbis või et ma värviraamatuid värvisin?

Lugu mida kuulan u sada korda järjest praegu- Muse- Falling away with you. Kusjuures see on väga rahulik mu praeguse tuju kohta. Ülejäänud lood mu playlistis praegu on teised Muse'lt, Avenged Sevenfold, SOAD, Three Days Grace ja sinnahulka natuke lostprophetsit, one republicut, coldplay´d jms "laenatud" muusikat. Mul on Spliin veidike. Istuda veel üks inkatund ja harjutada prepo - sitions, või joonistada hüperparaboole ja muid imevigureid matas, või õppida, kuidas saksakeeles teed juhtadada - üldse kohe mitte ei viitsi. Kõrini on. Üle viskab ka mõne klassikaaslase megabitch-fakesmileid, teise pooleteiseaastavanused naljad, kolmanda väga-huvitavad-aga-liiga-valestimõistetavad jutud, ja nii edasi.
Homme on oodata peale kolme töö veel Jevgeni Oneginist Tatjana kirja peastvastamist. Oi kui lõbus see on. Teate, miks ma sellise ülesande sain? Sest et ma ei osanud ruubiku kuubikut kokku panna. Kaks nurka jäid puudu. Kui te näete siin sügavat seost kirjandusega, siis palun seletage mulle ka. Aga oi kui lõbus see on. Ma mõtlen, et valin ühe ohvri, kellele passin siis silma, lugedes:
Ma teile kirjutan, mis enam
tõepoolest, kas ei tundu siin
kõik juba ülearusena,
mis iial juurde lisaksin
usw, etc, jne.
Küsimus on, kes oleks see õnnetu? Meil valitseb klassis girlpower. 27 tüdrukut ja 9 poissi. Võib-olla õnnestub mul kuskilt üks leida ka. whatevah.
Ma jätkan parem mõni teine päev, kui parem tuju on. Vaheajal vms. Cya

Mõtlesin, et räägiks midagi diipi oma palavikust segase peaga. Ükski hea mõte aga ei taha tulla. Selle asemel piinavad mind kõiksugu tobedused. Üks vestlus mängib end mu peas millegipärast koguaeg uuesti ja uuesti üle. Inimesed väljendavad end tihti nii segaselt. Püüa siis neist aru saada, kui nad vahel ütlevad üht, aga mõtlevad midagi muud. Kumba peaks siis usaldama, nende sõnu või oma loogikat? Mõne teise inimese puhul ei tekiks küsimustki. Tegelt ei peaks see mind üldsegi vaevama. Aga igav on. Püüdke ise istuda päev otsa üksi kodus.

Yo. Jube vastik on olla. Peaks vist hetkeks peatuma ja puhkama. Palavik on juba 37.6 ja hääl ära ning nohune. Vastik. Igav on. Imelik oli nii vara täna koju jõuda, noh, laulma ju ei saanud. Oleks tahtnud võtta mobla, valida esimene meeldivam number ja hüüda: "hei, teeme midagi!", aga noh, ei läinud siiski teisi nakatama ja säästan ka enda tervist natuke puhates. Mida nüüd teha?
Õppida? Seda ma vist ei oska. Niipalju kui koolis meelde jääb, ma tean, aga ühegi eksami-kontrolltöö tulemusi pole veel mõjutanud, kas ma kodus tuubin või mitte. Võib-olla hindavad õpetajad subjektiivselt, arvates et nad teavad kui palju ma tean, võib-olla ei mõju tuupimine, võib-olla midagi muud...
Raamatut lugeda? Midagi head justkui pole praegu. Mul on terve hunnik "The It girl"´e, mis on gossip girli järg ja pole just kuigi deep. Pigem niisama to kill time. Kohustuslik kirjandus on küll ka, aga teate, see on ainus žanr, mis mulle üleüldse ei meeldi.
Telekat vaadata? Seda ma ka justkui ei tee kunagi. Midagi mõttekat sealt ju nagunii ei tule. Pigem vaatan vahel neid sarju, mis meeldivad, läpakast.
Netis aega surnuks lüüa?
Või tegeleda millegi loova, st kunsti/muusikaga?
Mida teevad inimesed, kui nad kodust välja ei saa? Kole igav on...

Kell oli palju, või pigem vähe juba. Istusime köögilaua ümber ja arutasime, kas lõpmatust saab jagada, kas ajas saab reisida ja milleni tehnika areng meid viib. Mõned õhtud on imelikud. Mitte halvas mõttes tingimata...