Otsin külmunud sõrmedega koduvõtit, mõttes kirudes neid, kes pidevalt ust lukustavad (jah, te ei saa minu juurde vargile tulla). Panen koti esikunurka, visata seda ei saa, teeks põrandasse augu. Kell on kaheksa. Esimene asi mis mulle öeldakse: "Korista oma tuba ära". Tüüpiline.
Tegelikult valitseb seal olukord, kus vaip on vaevunähtav. Praegu küll keegi mulle liigset korda ette heita ei saaks.
"Ära põe" ütlevad nad.
Ma omast arust ei muretsegi. Muretsemine on minu meelest aktiivne tegevus. Siis, kui sa ei suuda mingist probleemist mitte mõelda. Kui sul selle pärast kortsud ja hallid juuksed ja peavalu tekib. Kui see võtab sult hingerahu.
Sedasi ma ei muretsegi.
Ma lihtsalt küsin või räägin. Ja nemad kõik arvavad, et ma muretsen.
Tegelikult on mul üsna savi enamasti.
Sõrmed külmetavad. Inimesed naeravad. See ei ole puhas, siiras naer. Nad naeravad, sest on harjunud. Ei oska ilma. Neil pole paremat teha.
Selle naeru saatel tunned end kui alasti lava peal. Kõik pilgud jälgivad ja mõõdavad.
See kõik on paranoia. On ju? Kas on?
Soojendan sõrmed tassi kummeliteed hoides. Homme on küll jälle külm, kuid tuleb ka soe suvi...
No comments:
Post a Comment