Neljapäevased mõtted

Piiks-piiks: "Ma armastan sind!"
Kas sellise sms-i üle peaks rõõmustama või kurvastama? Kurvastama, et seda ei öeldud päris-maailmas. See artikkel hakkas silma Eesti Päevalehe 30 okt lisas "Möte"

Märkasin seda nädala eest. Meelde jäi ta eriti, kuna vahetult pärast seda rääkis õhtulehe peatoimetaja meile, mida kõike on võimalik netist leida. Ta näitas kahe suvalise koolipoisi msni-vestlust, täiesti isiklikku, slängiga ja ausat, millest sai alguse 2 (valge) lehe esikaanelood, mida järgmisel päeval kogu riik teadis.
Meenus Ilvese rasvade lugu, mis algas emailist. Jutte kuulis veelgi. Toimetaja rääkis meile, kuidas miski internetist ei hävi ka peale kustutamist. Miski pole privaatne. Võttis kõhedaks küll.

"Meie - minuvanuste põlvkond - oleme infoühiskonas immigrandid. Me ütleme, et me "käime internetis", ja eristame selgelt nii-öelda päris- ja internetimaailma. Ning meie kõrval on inimesed, kes on sündinud infoühiskonda ja kelle jaoks nende maailmade vahel puudub piir. Nad on seal, 24 tundi mõlemas maailmas korraga"

Ei nõustu? Viibisid ju täna kodus arvuti taga vaid 3 tundi ning ülejäänud päeva olid selles n-ö pärismaailmas? Nii mõtlesin algul.
Siis mõtlesin uuesti. Sain sõimata, et ma midagi tantsuproovist ei teadnud. "Kas sa orksist ei lugenud siis?"
Mu telefon jäi kellegi kabinetti, tema jällegi lahkus majast ning lukustas ukse enda järel. Tundsin end väga abituna ning isoleerituna.

Euroopas uuriti 16-25 aastaseid noori ja küsiti, mismoodi öeldi teile esimest korda: "Ma armastan sind". Vastustest domineeris SMS. Mis tunne neil pärast seda oli? Fantastiline, tõeline.
Kas tõesti muutub varsti internetimaailm reaalsemaks kui reaalsus? Või on juba muutunud/muutumas?




Teine neljapäevane mõte pärineb veel varasemast ajast, kuid on sellegipoolest eredalt meeles.
Vähesed mõtlevad, et need naljad on pahad:
Miks viskab blondiin vetsupotti saia? - Ta toidab toilet-ducki
Mis on ainus asi, mis neegritel valge?- Omanik
Kuulsin nalju orbikutest. Võite mind ju nõrgas huumorisoones ja asjade liiga tõsiseltvõtmises süüdistada, kuid minule näis see hullem kui paksude või kiilaspeade mõnitamine välimuse pärast. Puhas õelus.
Kõik need naljad lõppevad lausega "Tüng, värdjas"
Öelge endale peegli ees seda, kui mõni soov täide ei lähe. On hea tunne?
Üritasin põhjendada, miks see on veel hullem, kui rassistlikud naljad. Oskate aidata?


Tänane neljapäevane mõte oli kirjand: "Kas õnn on universaalne, kultuurist sõltuv või isiklik?"
Palju filosoofilisi küsimusi neljapäeviti. Oskate vastata neile?
Aaga see on praeguseks kellaajaks liiga tark jutt. Head ööd.