All I wanna say is that they don't REALLY care about us!!

Pane praegu mängima Michael Jacksoni "They don't really care about us" prison version. Kuula igat lööki ja mõtle sõnadele. Peale kõiki neid lõputuid proove on see mul täiesti peas. Iga löök tähendab kindlat liigutust.

Klassitäis tüdrukuid kandis musti retuuse ja valgeid tsärke või maikasid. Jalas olid meil ketsid. Hommikul panime mütsid ja kapuutsid pähe, et keegi ei näeks meie peenikesi krokodilli-punupatse, mis osade meelest kohutavad välja nägi. Üks ütles, et ta vaatas eemalt, et olen omale rastad teinud.

Me kõik olime natuke "ülepäevitunud", ehk valgetest tüdrukutest said neegrid. Enamus ostis DeLangest Eva-Lotta kunstiärist pruuni pastellkriidi ja jahvatas selle pudiks. Kogu nähaolev nahapind kaeti sellega. Patsid lahti teinud, jäid juustesse lokid. Idee oli sellest afro teha, mis mul peaaegu juba oli. Blond küll, aga ikkagi.

"Kas sa tead, mis on ainus asi, mis neegritel valge on?" "Noh?" "Omanik"
"Hähää, neegrid, rassistid tehke neegrile musi" "Don't YOU black or white me!"
Need olid mõned, kes kohe rassistlike nalju tegid. Teised vaatasid niisama piiika pilguga meid. Kõik tuttavad läksid muidugi mööda ega tundnud ära.

Meie tants läks küll publikule peale, kuid žürii ühtegi kohta ei andnud. Rassism? No jah, neil oli raske otsustada, sest sytes on kõik tantsud ägedad, peaaegu, eks :D ;)

Video pealt paistab igatahes äge.

Räval

Jess, ma jõudsin bussi peale! Kõik primad ja klassikad on küll kohal juba, aga jõudsin.
See 2 tundi sõitu magasin ning kuulasin muusikat. Primad lasti toompeale lahti, meid pandi telemaja ees maha. Et õpetajal kulus veidi aega kohalejõudmiseks, läksime err kohvikusse. Nägime televisioonis töötavaid onusid ja tädisid hommikokohvitamas, just nagu meie. Jõudsime juba rääkida tantsust, päkapikust ja seagripist, tuli õpetaja ning liikusime teise majja.
Meie tuur algas raadiomajast. Eesti oma ei näe välja nagu ameerika filmides, et on klaasseintega tuba, kus mingi vend räägib klapid peas mikrofoni ning vajutab nupust musa mängima. See on palju ägedam. Selliseid ruume on muidugi ka, kuid on veel erinevate kummaliste seintega vatitoad. Olete viibinud sellises vaikuses, et kõrvadel hakkab valus? On heliarhiiv, kus saab kuulata Oskar Lutsu enda Kevadet ette lugemas. Koridor, kus iga kabineti ukse taga on lambid. See, mis punaselt põleb, on hetkel otseeetris.
Sel ajal kui jooksime mööda lõputuid treppe ja koridore, pidi üks meist reportaaži tegema. Kõndides räägid ning jooksed alati mikrofoniga selle nina alla, kes sõna võtab. Pärast lõigatakse mustast materjalist kokku saade. Seal võib sinu sõna võtta, seda tagurpidi mängida, korrutada, kiirendada, aeglustada. väga hubane, väga hubane, väga hubane, enabuh agäv, vägahubane.
Raadio kahe ruumid on lahedad. Neil on vähe pinda ja inimesi, kuid sisusus on väga hubane. Lauad on vineerplaatidest, millel tehasetemplid peal, ja selline mõnus stiil valitses terves toas. Puhkeruumi aknast avaneb vaade tallinna lahele. Tekkis väike soov kord isegi seal töötada.
Liikusime tagasi telemajja. Garderoobis korjas mingi naine meie kontaktandmed ning kutsus meid Ärapanija publikuks. Täitsa läheks.
Meid võttis vastu hallipäine vanemas eas naine. Liikudes trepist üles rääkis ta meile, kuidas ETV alguse sai. See oli oma 50 aastat tagasi. Tema jaoks mälestused, mulle ancient history.
Istusime hommikuterevisioonis samal diivanil, mida iga hommik telekast jälgin. See stuudion on tõepoolest pisike.
Keerutasime bingosaate lotoratast. "Võitsin" kõigest 6000.-
Läksime külla Tomile ja Annile, või kellel see kena kullakarva päevakene ongi.
Tegime mõmmibeebi ja Leopoldiga sõbrapilti.
Olime mängult AK's.
Vaatasime, kuidas pehmete ja karvaste reklaami kokku monteeritakse.
Olime ruumis, kust on võimalik ETV'd sisse ja välja lülitada. Kahjuks meile seda õiget nuppu ei näidatud.
Proovisime, mis tunne on HighRes kaamerate ees istuda.
Põletasime 5000 vatist hõõglampi. Võrdluseks, kodus on teil 60 W'ne tõenäoliselt.
Küsitlesime Marko Reikopi tema saate kohta. Õpsi soovitatud "Kas sulle meeldivad mehed?" küsimuse jätsime siiski välja.
Anu Välba näitas meile Brad Pitti autogrammi.
Siis saime omale natuke nänni vanade vhs'ide näol ning liikusime edasi ajalehetoimetustesse.
Kui te olete näinud "Smallville" viimaseid hooaegi, siis kujutate üsna selgelt ette, milline üks ajalehetoimetus on. See oli täpselt nagu ameerika filmis. Kõik olid ühes suures saalis, laudu eraldasid üksteisest mingid plaadid. Märgati, et neid on tuldud vaatama, ning paistis, et läksid veidi elevusse. Saal oli suur ning inimesi oli ka ikka, mitte päris kõik lauad täis. Paljud olid noored. Meile näidati tükkhaaval Päevalehe valmistamist. Peatoimetaja vaatas üle meie koolilehe ning jagas soovitusi. Keeleline toimetaja leidis, et oleme teinud eeskujulikku tööd, niipalju kui ta esmapilgul märkas. Saime igaüks oma eksemplari tänase päeva lehest ning liikusime korrus kõrgemale.
Seal pesitseb Õhtuleht. See, mille lugemist keegi uhkusega ei tunnista, sest ta on liiga kollane, ent ometi kõik teavad iga lugu. Tehti samasugune tuur. Seekord nii palju inimesi ei seganud. Kui te arvate, et eesti sopalehes töötavad vaid blondid kotletid/piffid ja ülehoolitsetud noored mehed, siis eksite. Seal olid täiesti tavalised inimesed, nagu sinu ema töökohaski, keskmiselt 30-40ndates. Töökoht oli jällegi väga mõnus, neil on kööginurgas massaažitool ning putkad, kus saab pidada privaatset telefoni või onlineintervjuud. Reklaamiosakond on samuti eraldi ning samuti ei liikunud me sinna. Mis sest ikka vaadata? Ühes ruumis on seinal kõik valmis tehtud leheküljed. Sain juba lugeda homset horoskoopi ning kuulda arvatavat esilehelugu.
Peatoimetaja, kellel oli ülikond seljas ning lipski lipsunõelaga, vastas kõigile meie küsimustele. Hakkasin veidi enam mõistma, Miks nad seda asja teevad ja miks just niimoodi. Kollast ajakirjandust on samuti raske teha, vahest raskemgi, ja kusjuures paljud lood on samad mis Postimehes. Ta tutvustas meile ka põhjalikult, mis müüb, mis mitte, jällegi koolileheks ideid andes. Kuulsime paljude lugude tausta. Kui lahkusime, saime jällegi kaasa lehed ning kutse suvereporteriteks.
Mu mulje jäi küll äärmiselt positiivne, kuigi ma kollasest meediast palju ei pea ja seda jälginudki olen vaid viimaselajal ja pooljuhuslikult. Paneks oma oskused suvel proovile?
Edasi oli meil vaba aeg. Käisin vaatasin solarise üle ja proovisin eesti Lido sööke M'ga. Kaheksase bussiga sõitsin tagasi Pärnu poole E, ME ja T'ga. Põnevad jutud olid :D (A)
Eile unustasin rääkida ühest väga lahedast inimesest. Ta on noor mees, hollandist pärit ning räägib vähe eesti keelt. Ta teeb muusikat emotsiooniga. Ta hüppab ja parodeerib seal ees, mis on ühele eestlasele võõras ja naljakas, ent ta suutis meie koori panna laulma muusikat, mitte ainult noote.
Kohe esmaspäeval esimese proovi ajal tembeldasid mõned ta imelikuks. Cmoon, eestlased, miks te tahate, et kõik oleksid ühte nägu? Kui keegi julgeb erineda, tekivad teile eelarvamused. Aga "imelikud" inimesed just ongi huvitavad. Halli massi tunneb nagunii igaüks.

Kõigest korraga

Ma tahtsin esmaspäeval juba kirjutada, aga kui ma peale üheksat koju jõudsin, oli vaja ju msni minna, et naatukegi inimestega ühendust pidada, keda iga päev ei näe, ja õppida ka.
Kui ma eile kella 8st koju jõudsin, hakkasin ka bioloogiat õppima ja alustasin karjääriplaneerimise jaoks vajaliku töövarjupäeva slaidishowga, ning lõpetasin kusagil 1st.
Täna jõudsin jälle kella 8st koju, just praegu e kl 1 lõpetasin meedia kodutöö ja logisin end msnist välja, sest kuigi olen surmväsinud, otsustasin täna lõpuks kirjutada. Sest ega lähitulevikus ei paista vaba aega ka olevat. Enamus inimesi hakkab naerma, kui nad näevad mu päevikut e päevakava.

All I wanna say is that they don't really care about us! Enne seda sügist olen ma vaid juhuslikult, nii 4-5 korda Michael Jacksoni kuulanud. Praegu kuulan ma nii u 10 korda päevas, ja ikka seda sama lugu. Neile, kes ei tea, siis Sütevakas on kohustuslik kõigile tüdrukutele teisel kooliveerandil mõelda, grupiga või üksi, välja ja esitada tants. See on kekatundide asemel ja selle eest saab hinde. Novembri lõpus või detsembri alguses toimub kooli tantsuvõistlus, kus parimad saavad auhindu nagu teatripiletid või bowlingu kinkekaardid jms. Aga võit ise on muidugi tähtsam. Ja niikaua kui ma mäletan, iga sügis enne võistlust, igal vahetunnil igas koridoris ja igas tunnis saalist kostub erinevat tümmi ja tantsitakse, tantsitakse, kuni vähegi energiat. Tantsu lõpp õpitakse muidugi selgeks vahetult enne ettetantsimist. Aga siiski võtab koolitants iga vaba minuti, justnagu kevadel on aastatöömaraton, on sügisel koolitantsumaraton. Ja "dontchablackorwhiteme" kummitab peas terve päeva. Tulemust võib näha Tervises 29. nov kl 12.

Kohekohe on jõuluaeg. Teatri ees on juba kuusk ning Pikal tänaval puude otsas juhtmed ja mingid plastmassjunnid. Kuigi jõululaule harjutati kooris juba sügise alguses, lauldakse neid üha julgemalt mujalgi. Varsti on esimesed jõulukontsertid, näiteks Eliisabeti kirikus kolmapäeval, 2. detsember, Pärnu Noortekoori ja linnaorkestri oma, kl 19.oo. Tulge vaatama, kui jõulutunnet otsite.
Mul käivad juba päkapikud. Vanasti tulid nad alles pärast nigulapäeva, aga nüüd avastan aeg-ajalt läpaka vahelt või padja alt šokolaadi. See on tore:)
Keegi eelmine aasta ütles, et päkapikud, päkaverdid, on ühed igavesed perverdid, piiluvad kõike, mida teed. On siis nii või? Üritasime filmiringis sellele teemal mingit klippi mõelda, kuid see jääb vist ära.
Meil on klassis tahvli peal üks päkapikk, eelmise aasta klassikaunistusvõistlusest. Tal on käte peal magnetid, niiet ta seisab seal rõõmsasti. Teda on joonistatud kolgata mäele risti löödult, ahju küpsema, panni peale, võlla poodud, trepist alla kukutatud, püksi pissima joonistatud, kaljuservalt kukkuma, kui all on verised teravad jäänukid ja nii edasi. Klassinaljad. Täna riputati meie päkapikk niidiga kaelapidi lambi külge, käpad seljataga koos. Olin vahetunnis klassist väljas, kuid tagasi tulles oli päkapikk kadunud. Keegi soovitas õpetajal tahvlit päkapikuga puhastada, kui õps lappi üles ei leidnud. Kuulsin, et keegi oli päkapiku ära päästnud, ent siis oli J klassi ette läinud ning tahtnud korraldada hääletust, kas ta uuesti puua just sel momendil kui õpetaja sisse astus. Õps sai pahaseks ja pani päkapiku oma kotti.
Vaatamata vastupandamatule unele ja väsimusele ei saanud ma tunni ajal magada, sest õps pani meid jälle ise mõtlema. Loengutunnid on palju toredamad... Klassist vastas nii nagu tema soovis vist 4 inimest. Kui ta oli ära seletanud, miks tema arvamus õige oli, julges keegi veel vaielda ja ta läks kohe päris närvi. Võib-olla oli see sellepärast, et tal eile kadrisid ei käinud? Järgmine aasta minge õpetajate ukse taha, on lahedam:D

Kuigi tegu on humanitaarkooliga, on meil suurepärane mataõps. Praegu on ta aga jälle ära kusagil ning esmaspäevast annab tundi asendusõps.
Tunniaeg kestis juba u 3 min, kui me tulime tantsuproovist. Kõik imestavad, et tund ei käigi veel vä? (kes ei tea, siis sytes koolikella ka pole) Aga õpetaja istus kõige tagumises pingis ja ootas.
"Tere mina olen Juurikas" ütles ta minu laua kohal seistes. Istun esimeses pingis ja ei ole tore muidugi, kui õpetajad kõnnivad vahekäiku pidi, nii et nad selja taga on, kuid veel halvem on, kui nad sulle ninaaalla ronivad. "Kui te mind perekonnanime pidi kutsuda tahate, siis ärge öelge Juurikas, vaid murruline astendaja, siis jääb paremini meelde. Kui ma liiga aeglaselt räägin, siis ütelge" jätkas ta tunniga. Alguses üritasin kuulata, ent konspekt, mida ta tahvlile kirjutas, nägi välja nagu, nagu minu ülesannete lahendused! Igale millimeetrile oli midagi kirjutatud, suvalisest kohast alustades.
Jälgisin natuke niisama õpetajat. Ta seletas selgelt, "puust ette ja punaseks" tegi asjad. Vahepeal kasutas ta veidi naljakaid väljendeid nagu "igavene vigur" ja "ta sunnikas läheb.." Lihtsalt vaadata oli huvitavam kui kaasa kirjutada. Lõpuks hakkas aga igav ning kirjutasin pinginaabrile. Ei, ma ei õpi eelnevatest vigadest. Eelmine aasta mata asendusõpsi tunnis oli sama olukord ning see lõppes sellega, et meie kahtlaste naljadega vigases inglise keeles mingi paljunduse vahele kribatud vestlus rööviti julmalt. Aga meil oli lihtsalt liiga lõbus:D
Teise tunni ajal puudus klassist hapnik ning lasti sisse jääkülma õhku. K lasi jalga poole päeva pealt, nii et J kõrval oli vaba koht ja õpetaja istus sinna, et "mitte külmetuda". Sealt ta siis seletas meile teemat. Meie naerunägude peale arvas ta, et ütles midagi naljakat. Ei, ma nõustun, et "kordamine on tarkuse Vanaema", ja see polnud niii naljakas.

Teisipäeviti kolmanda vahetunni ajal tulevad kõik gümnaasiumiklassid saali. Direktor ütleb "tere" ning kõik trambivad jalgadega. Siis räägib direktor meiega juttu, jagatakse igasugust infot tulevaste ürituste kohta ning autasustatakse tublisid šokolaadidega. Kui M sai šokolaadi ning klassikaaslased ütlesid, et ta on üleval ning magab diivanil, jäi direktor vaikseks ning pidas meile kõne. "Ma saan aru, kuidas teil on oma koduklassid ja see tekitab sellise hubase tunde ja kui sütevaka on kodu siis klass on justkui teie oma tuba, ja te võite ju oma toas teha mida tahate, vahetundide ajal magab mõni diivanil ja mõni paar on otsekui iminappadega üksteise küljes kinni, ja igasugu klassikaunistused (mul jooksid silme alt läbi geilipp, päkapikk, lahtised kapiuksed, mustad tassid mille üks õps kokku korjas ja prükkarisse viis jne), aga te võiksite selleks ajaks kui õpetaja klassi tuleb natukene ennast hoida, mõelge sellele nagu te rendiksite oma klassiruumi välja, mõned õpetajad ei julge muidu enam tullagi teile" :D Dire on meil lahe. KoKoKo avakõne alustas ta: "mul on hea meel, et vaatamata sellele, et on 13 ja reede, ja vaatamata seagripile ja vaatamata masule, olete te siiski siia tulnud"

Ja kui rääkida juba seagripist... Sellest on saanud veel üks selline nali. Kui keegi haige on, on tal seagripp. "Seagripiga on siis sellised lood, et ühel päeval ärkate ja siis näete, et olete muutunud sigadeks, saba läheb rõngasse ja kärss tuleb ette. Seagripp ei ole naljaasi" väitis üks õps. Jutud käivad, kuidas see ja teine on seagripiohtlikud. Ajalehes peetakse iga haige üle arvet. Apteekides on näomaskid otsa saanud. Inimesed, tulge mõistusele! Millegipärast on nii, et mida rohkem seletatakse, et pole põhjust paanikaks, seda enam seda tekib. Seagripp siin ja seagripp seal. Ravimitööstused elavad selle masu küll üle vist.

Täna oli vahetundide ajal koolis pulmalaat. Prima Humanitaar korraldab klassipulmi suurelt. Kätt paluti kogunemisel, terve kooli ees, pika kõnega, ning nüüd kogutakse peo jaos raha. Müügil oli kooke ja küpsiseid. Ja poisse ja tüdrukuid. Läksid küll, eriti kui kaks tükki pluusid seljast võtsid. Pakuti ka massaažiteenust ning maniküüri. Lasin enda küüned ka siniseks värvida. Paistis siiski, et teenus oli poiste seas populaarsem. Kaks tüüpi lakkisid mustaks, üks sini-must-valge-punane-valge-punane-kollane-roheline-punane-sädelev.

Homme lähen Tallinna. Eks ikka seagrippi otsima. Aga tegelt peaks me seal meediaga tutvuma. Reedel tuleb cafenoortekas, mis peaks täitsa äge olema. kl 7 immaanueli kogudus. Ja nii edasi. Eks siis kuulete, kui veel elus olen.

Leidsin sellise toreda pildi eile oma vanu fotosid vaadates. Kui te kedagi sellise autoga ringi sõitmas näete, siis teate, milles probleem! Reklaam oli Saksamaal tänavatel üleval:)
Vaatasin eile vanu pilte ja nostalgitsesin. Täna ka natuke.
Meenus, kuidas üks maikuu veest tilkudes ja lõdisedes steffanis istusime. J käis kodus ja tuli tagasi sületäie käterätikutega, mille me ümber võtsime, et soojem oleks. Veel taasavastasin meie armsa geilipu, üheksandas klassi seinakaunistuse, ja paari botaseid lambi küljes rippumas. Olid ka muffinidiilerid skatepargis, kus me filmi tegime.

Kuidas suvel parte toitmas käisime prügikotitäie saiade-leibadega, ja igale küünele eri värvi lipud joonistasime. Kuidas spiderman'e vaatasime terve öö, vahepeal vampiiripilte tehes. Iga päev käisime palli mängimas või niisama tsillimas üks suvi, ja kõik need laagrid...

Leidsin musta pildi, millele oli valgega suurelt kirjas: "Ära vingu ja ära passi" :D Pendejo. Latifundiumiomanikud sellised. Meenusid need aiaehitamise-talgud :D Kõik need söödud pannkoogid...

Vaatasin edasi pilte ja leidsin ennast hoidmas ühte beebit. Sedasama, kellele nüüd pildil kiigu peal hoogu lükkan, kes juba A tähte tunneb. Sugulased. Juhtusin paari päeva eest ühte neist bussis nägema. Sain teada, et ta käib Pärnus koolis. Teisi ei näe ka siis kui ise Tartu satun. Või Tln. Onu nägin viimati telekast.

Vanad head ajad...

Lugesin Justin Petrone "Minu Eestit". Lugesin selle läbi ja igav ei olnud, soovitaks vb teistelegi, aga tahaks ikkagi ka natukene vinguda.
Võtsin raamatu kätte ja ootasin, et loen kultuurišokkidest ja eestlaste iseloomustusest. Nagu see umbes näiteks. Või selle grupi kõik 138 punkti. Aga noh, mille peale ma sattunud olin, on kellegi love story, seiklused ja unistused, suhted. Ma olen lugenud seni vaid "Minu Ameerika" mõlemaid osi, ja seetõttu eeldasin, et see on u samas stiilis, kuid "Minu Eesti" on rohkem nagu juturaamat. Ei, mul pole midagi selle vastu, eriti kui hästi kirjutatud, aga on natuke üllatav, et inimesed nii avalikult nii isiklikult räägivad. Ennast tegelasena kellegi teise raamatus avastada oleks küll naljakas, ja ei kujuta ka ette, mida nende lapsed ja pere sellest võivad arvata. Aga nagu keegi ütles, on see tänapäeval moeasi. Isiklikest asjadest avalikult rääkida. Tegelt on ju ka blogimine sama, sõltub muidugi, kuidas seda teha...

Mul pole aega olnud. Praegu ka ei ole tegelt, aga suva see.
Ma käisin joogas teisipäeval. Esimest korda elus. See oli kummaline, mitte päris see, mis ette kujutasin. Taustaks ei olnud mingit india muusikat, vaid tegime vaikuses. Õpetaja näitas liigutused ja me tegime järgi. Liigutused sarnanesid keka soojendusvenitusele, aga iga liigutust pidi mõtlema ja keha tunnetama. Naljakas oli. Aga muidu täitsa tore.
Eile ehk siis neljapäeval käisin ma töövarjuks. Kes ei tea selle kohta, siis see tähendab pm seda, kui oled kellegi sabarakk terve ta tööpäev. Mina olin haiglas. Opisaalis opiõe.
Jah, ma nägin verd ka. Kõigepealt pidin kirjutama alla lepingule, et ei räägi kellegi isikuandmeid ja haiguslugu. Siis anti mulle need rohelised arstiriided selga, müts pähe et juukseid hoida vms, ja näomask. Jalas olid rohelised kummist värgid. Mitte need augulised, aga sellesarnased.
Keegi juhatas mind opisaali ja näitas kelle vari ma peaks olema. Mul läks see meelest ära, selliste kostüümidega nagu me kandsime, paistsid ainult inimese silmad. Jõlkusin niisama.
Kaks või kolm õde, arst ning anestesioloog tegelesid väikeste poistega, kellel oli vaja lõigata mandleid, adenoide või kõrvas midagi. Kõigepealt sõidutati lapsed voodiga õigele korrusele, siis pandi nad opilauale. Sellega sõidutati nad opisaali. Seal võeti neil ära tuimestuseks pandud plaastrid ning torgati sisse tilguti. Nad ühendati aparaatidega ning õed samal ajal küsisid luba, kas nad tohivad seda ja teist teha, ja näitasid, kuidas masina ekraanil jänku hüppab. Kui laps ütles, et ta ei taha, siis ootasid nad, kuni ta magama jäi. Siis tuli arst, tegi natuke midagi ning algas lapse äratamine. Sellega läks kõige rohkem aega. Ühele väiksele tehti natuke liiga tugev narkoos ja võttis oma 20 min enne kui ta hingama hakkas. Ei, ta ei olnud suremas, opi ajal lihtsalt masinad hingavad tema eest. Kuigi, ta pandi külje peale toibumisasendisse, kui ta lõpuks korisema ja köhima hakkas. Et endale kurku ei oksendaks.
Peale paari sellise opi nägin ma teises opisaalis sapipõie eemaldamist. Jõlkusin koridoris, kui mu toa õed ringi sagisid ja ette valmistasid, ning üks teise toa oma ütles, et mis ma seal passin, tulgu temaga. Desinfitseerisin veelkord käed ning seisin seina äärde. Kuna see oli tõsisem opp, ei tohtinud ma üle arsti õla kiigata.
Patsiendi kõht puhastati. Ta kaeti oma kümne erineva steriilse rätiga. Arst võttis naha, tõstis selle üles ning tegi väikse lõike. Pistis mingi vooliku sisse, mis puhus kõhu õhku täis. Siis tegi ta teise augu ning paigaldas kaamera. Kolmandast august hakkas ta kaamerast jälgides lõikama. Pärast võeti sealt see ka välja, kõht lasti õhust tühjaks ning augud õmmeldi kinni.
Mul ei läinud süda pahaks. Võib-olla hakkan seal tööle, võib-olla mitte, kes teab, aga mulje oli positiivne. Kõik olid väga sõbralikud ja kõik see oli justkui meeskonnatöö, mitte nii, et igaüks teeb oma asja ära. Kõrva-kurgu-nina-arst lasi mul üle oma õla vaadata ja seletas, mida ta teeb. Anestesioloog rääkis natuke oma tööst. Üks õdedest näitas mulle kogu oma tööpinda, kuhu nad sterilisatsiooni tööriistad viivad, kus mis oppe tehakse ja muud sellist. Tahtis isegi, et ma patsiendi vastu võtaks ja aitaks opilauale, aga ma ei julgenud seda.
Oleksin võinud veel midagi näha, kuid tahtsin jõuda mata tundi, sest iseseisvalt ma küll logaritme selgeks ei õpiks. Peale tunde tegime veel tantsu edasi ja mõtlesime filmiringiga filmi, niiet jõudsin see nädal esimest korda enne kaheksat koju alles täna. Aga ega ma siia ei jää. Lähen sügisulgumist vaatama jälle. Busybusy.

Helesiniste juustega tütarlaps

Siniste või lillade juustega tüdruk astus klassi, ning inimesed ahhetasid. Üks ütles: "Päris lahe".
Kooli peal kõndides vaadati teda tavalisest natukene pikemate pilkudega, kui tavaline "tsau" ära öeldud.
"Oi, miks sa seda nüüd tegid?" "Kas sa tahtsidki seda värvi, või jäi blond liiga kauaks peale?" "Sõid mustikaid, jah:)? A tegelt on lahe, ma lihtsalt ei arvanud, et sa ekstreemne inimene oled"
"Appi kui laheee" "Kas sa ise tahtsid värvida või?"
Seda kuulis tema. Aga mõnedest pilkudest võis lugeda, et osa jääb tal kuulmata.
Ta vaatas talle otsa. Tüdruk vaatas vastu ja poiss ühmas: mis passid. Tüdruk ei viitsind vaielda ja vaatas mujale. Hetke pärast tundis ta aga jälle endal pilku. Mis ise passid? tahtnuks ta öelda.
Ta istus nende juurde. Jututeema vist muutus. Üks vend rääkis, kuidas ta oli arbuusimustriliselt blonde triipe teinud, ja teine, kuidas ta arvas, et punaroosa tuleb ühe pesuga välja, kuid jäi mitmeks nädalaks...
Aga siniste juustega tüdrukule meeldisid ta sinised juuksed. Kas sellest ei piisa?
Täna oli külm ja sadas vihma. Lugesin kokku 2 siirast naeratust. Inimesed on väsinud, mornid ja ükskõiksed. Või tigedad.
Challenge: Kas te suudaksite olla terve päeva õelad, kurjad, pahatahtlikud, tigedad, ignorantsed, halvad, vastikud ja sapised teiste vastu?
AGA. Kas te suudaksite olla vastupidist? Heatahtlikud, lahked, sõbralikud, abivalmis, mõistvad, hoolivad ja nii edasi?
Ma tahaks küll proovida. Mis oleks, kui ei teeks terve päeva ühtegi kurja nalja? Kas keegi muutuks sellest õnnetumaks?
Aga tõeline pähkel on suuremale osale eestlastele see: kas te suudate teha nalja nii, et see ei käi kellegi ega millegi pihta? Et see oleks tõeliselt heatahtlik? Kas selline asi on üldse võimalik?
Elekter oli ära. Kõik oli kummaliselt vaikne, ei surisenud puhur ega külmkapp. Jahe oli. Valmis süüa polnud. Tahtsin saia röstida, kuni jõudis kohale, et ka selleks on elektrit vaja. Üritasin raamatut lugeda, kuid üsna pea oli liiga hämar. Arvuti ja telekas ei tööta. Mütsi kudumiseks on ka valgust vaja. Kunagi oli mingi lastelaulude kasseti peal laul "siis kui elekter on äääraa, vaikivad raadio ja makk, telekaas enam ei sääraa, kõik oon vait kui sukk"... Mida tehti siis, kui elektrit polnud?

Reklaami:
"Seitse Maailma"
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
"Minu Eesti"
http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0
"Minu Soome"
http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0
"Minu Austraalia"
http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded
Sealt saab osta:
www.petroneprint.ee

Alustame blogikampaaniat: postita viis linki ja kingi endale raamat!

Posted by Eppppp - november 3rd, 2009

Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded


2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

kõik on võimalik, kui piisavalt tahta

Mõned aastad tagasi oli mul moto- kõik on võimalik, kui piisavalt tahta. Selle järgi ma elasin siis ja püüdsin ka tahta, aga näiteks vahetusõpilaseks või Treffnerisse õppima või kiituskirjaga põhikooli lõpetada ma ei suutnud. Ju ma siis nii palju ei tahtnud? Aga mis sa teed, kui direktor ütleb isiklikult, et neil pole klassis kahjuks ainsatki vaba kohta? ostad kõigile kooli klassidele uue lauakomplekti? Läheks kah naeruväärseks vist. NII palju ma seda ei tahtnud.
Ma tahan minna töövarjuks operatsiooniõele. Ema tegi just telefonikõne ja homme peaks see selguma.
Ma tahan väidelda. Alguses tahtsin ma seda sellepärast, et oma esinemisfoobiast üle saada ja mulle meeldis vaielda. Praegu mulle lihtsalt meeldib see. See on hobi, kus saad oma mõistust ja loogikat kasutada. See pole nagu kool, et tuubid fakte, vaid pigem natuke filosoofiline, sest igal probleemil on alati 2 poolt, ja sa võid väidelda mõlemat, ja pead leidma üles, mis on hea kummalgi poolel.
Miks ma siis ei tegele väitlusega? Selleks on tiimi vaja. Üks läheb laulma, teine tantsima ja kolmandal-neljandal-viiendal on tohutult kiire, kuues-seitsmes ei taha enam väitlusega tegeleda, kaheksas just leidis tiimi.
Kas ma peaks lihtsalt käega lööma? Helistasin veel üheksandale-kümnendale. Üheksas ütles, et homme koolis räägime, kümnes ei võta vastu, nii et ka temaga homme koolis räägin.
Ma tahan leida aastatöö teemat. Eelmine aasta, kuigi ma juba üleelmise kevadel hakkasin mõtlema selle peale, ei leidnudki ja kasutasin ühe õpetaja soovitust. See aasta tuli mulle siiski üks mõte pähe (piiblilugude võrdlus loodusrahvaste müütidega, ja Mitte loomisloo võrdlus), kuid edasi uurides avastasin, et selle kohta materjali otsimine on kui nõela otsimine heinakuhjast. Kuhi, ehk infokogus on suur, aga nõel, ehk kasulik info, seda ei leia üles. Tegin siis ajurünnaku ning sain paberile kirja u 40 teemat. Mitte ükski selline, mida samavõrra tahaks ja saaks uurida. Küsisin natuke inimeste seas ning avastasin, et u 5 minu ajurünnakuteemadest on juba tegemisel teiste poolt. Need teemad, mille kohta arvasin, et ei saa teha. Äkki ikkagi saab siis? Aga kuidas ma otsustan?
Kaks probleemi. Lootus kaob vaikselt... Kõik on võimalik, kui piisavalt tahta?

kuule, kirjuta enda twilighise jommis peaga blogi ka

Nii soovitab üks hea sõber, kui ma räägin, et mul palavikust pea soe :D
Aga mis siis on?
Pühapäeval oli isadepäev. Laupäeva õhtul tuli see mulle meelde. Hommikul ärkasin poole üheksast üles ja tegin pannkooki. Terve päeva üritasin Anna Kareninat lugeda, ja õhtul käisime traditsioonilisel vanaisade-külastusel.
Mõtlesin juba ammu, kuidas ma pole seda sigarisuitsust läbi imbunud Mai korterit külastanud. Seda, kus elavad mu mamma ja papa, kelle juures väiksena nii tihti olin. Aega lihtsalt polnud. Sel õhtul aga istusin sellel veneaegsel kõrge seljatoega diivanil, vaatasin mammat nõude ja toiduga sagimas ning imestasin, kui võõrad me kõik oleme, mammapapa, tädi, empsissi ja meie õdega. Rääkisime raamatutest ja poliitikast.
Järgmine peatus oli see suur maja, kus ma viiendas klassis pool aastat elama pidin. Teised mamma ja papa. Ma lihtsalt ei talu seda kohta, see seostub mulle tulekahjuga, mille pärast seal elama pidime, ja kõigi nende juttudega tervisehädadest, mida mammal jagub, ja selle jõuga kallistamisega, millest ei pääse. Ma just ei väldi seda maja, aga võimalust sinna jõuda ka ei otsi. Seekord pidin üllatuma. Jututeema ei jõudnudki terviseni, ka ei räägitud mulle tundmatutest sugulastest ega kassidest. Mammapapa olid vahepeal remonti teinud ja uut mööblit muretsenud, nii et vana ei mõjunud enam rusuvalt, vaid nostalgilis-koduselt...
Esmaspäeval kulus 3 tundi ja vahetund, et oleksin uuesti kaasa tõmmatud kooliprobleemidest. Kõik need mustmiljon asja, mida teha on vaja. Bisnis.
Õhtul käisin teatris. Misantroop. Minu meelest päris hea, hästi mängitud. Lavarekvisiidid olid joonistatud kriidiga mustale seinale ja põrandale. Tekst oli vist otse originaalist.
Täna lihtsalt magasin koolis. Igav.
Kooli kogunemisel palus üks 12ndik teise kätt, klassipulm. vägev. terve kooli ees julges kõne pidada :D Ja teised 12ndikud olid riietatud ninjadeks, mingi stiilinädal.
6 kl arvas vist et nad on moslemid. küsisid siis õpetajalt, et miks nad moslemiteks riietatud on. õps: sest nad on lõpetanud mõtlemise ja nüüd mõtleb nende asemel allah.
Noh, sai nüüd piisavalt pikalt ja igavalt räägitud, lähen siis...

Oli lahe päev.

Oli tore päev
.
.
.
.
.
.
.
.
.
Ma tõesti üritasin midagi pikemat kirjutada, aga ei oska seda õigesti sõnastada.
Ütlesin umbes 30 inimesele "tsau" täna. Sain 4 uut tuttavat kah (Marise kaudu, kes muideks soovitas, et ma postitaks "oli tore päev", sest see on parem, kui mitte midagi). Sügisulgumise eelvoor oli.
Olime Porta taga platsil (jajaa, tean kui vale koht laupäeva õhtu jaoks), ja pritsisime üksteist lumega, üks neist 4st tüübist. Lihtsalt pidin selle ära mainima.
Head ööd, või päeva, millal iganes loete...

Ma üritasin olla tubli laps ja õppida bioloogia kontrolltööks, aga siis helistas mulle üks kaak ja ütles, et ma läheks oma tuppa. Tegin seda, ja teine kaak viskas lumepalli vastu akent (esimene lumi see aasta, yay). "Tee aken lahti, teine kaak tahab suga rääkida". Ronisin rõdule siis. "A me olime rohelisel tänaval ja tuli selline mõte, et viskaks sulle lumepalli aknasse". Et siis lihtsalt selle pärast tulidki. Teadsid, et mul on bio töö homme. Njh, normaalne.
Kui ma homme feilin, on vähemalt kedagi süüdistada eksole :)
Aga tegelt, ma käisin täna kinos. Vaatasin filmi "Fame". Üsna hea oli, mingi keskkool, kus treeniti staarideks inimesi, näitlejad, lauljad, muusikud, tantsijad. Minuvanused noored, kes saavad kuulsaks, teenivad oma raha juba...
viroloogia ei ole teadus eestlastest ja mütoloogia müütidest, lähen nüüd õpin desoksüribonukleiinhapet edasi.
A ps, homme olen jälle kaheksast kaheksani koolis. Selline tore reedeõhtune kooriproov. Õps: a kui te tahate veel pärast kool jääda ja midagi teha, laske aga käia, võtke mingit näksi ja filme kaasa või midagi. No jah, pm võiks sisse kolida sinna, vähem bussisõitu. Ega ma kodus ju ka ainult loen kohustuslikku, õpin ja kirjutan koolilehte viimasel ajal. Sütevaka on elustiil, mitte kool...

degusteerimine õhu olete hingamise - tasting the air you're breathing in

Wikipedia, google, google map, google translator, netisõnastikud, ekool, youtube, bittorrent, orkut/facebook/myspace/twitter/tumblr/rate, blogid, msn, Mp3, IPod, IPhone, mobiilid (miljoni lisafunktsiooniga), laptopid, digifotokad ja fotki jms, nõudepesumasin.
See on ulmeline, kui mõelda, et 20 aasta eest olid raamatukogud ja kassettmakid, lauatelefonid ja mustvalged fotokad. Kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg, pime keskaeg, uusaeg ja internetiaeg. Aga see pole praegu päris teema.
"See ongi hariduse eesmärk: teha igast asjast lõbu," on kirjas Anna Kareninas. Haritud inimestel peaks seega lõbusam olema kui lihtsatel matsidel. Alles eelmises raamatus räägiti spliinist, mis vaevab kõrgklassi. Ei mõista.
Parempoolne või vasakpoolne poliitika? USA näitel ütleks küll, et hea, et nad seal pensionitki saavad, samas NSVL...
Vaata, mis rumalusi meile koolis õpetatakse. Täna sain näiteks teada, et iga kaheksas usas registreerima läind abielupaar on üksteist leidnud netis. Sain teada, et Idamere paganad põletasid muinasaegseid Rootsi linnu.
Ega ma midagi sisukat ei tahagi täna öelda.
Mõtlesin algul, et kirjutaks sellest, kuidas nägin täna ühte täiega ilusat inimest. Peeglist. Vaadake korra peeglisse ja te näete ka. Kui ei näe, ei oska te õieti vaadata. Vaadake kauem.
Aga nüüd lähen ma magama. Juba piisavalt seosetut juttu. Head ööd

Otsin külmunud sõrmedega koduvõtit, mõttes kirudes neid, kes pidevalt ust lukustavad (jah, te ei saa minu juurde vargile tulla). Panen koti esikunurka, visata seda ei saa, teeks põrandasse augu. Kell on kaheksa. Esimene asi mis mulle öeldakse: "Korista oma tuba ära". Tüüpiline.
Tegelikult valitseb seal olukord, kus vaip on vaevunähtav. Praegu küll keegi mulle liigset korda ette heita ei saaks.


"Ära põe" ütlevad nad.
Ma omast arust ei muretsegi. Muretsemine on minu meelest aktiivne tegevus. Siis, kui sa ei suuda mingist probleemist mitte mõelda. Kui sul selle pärast kortsud ja hallid juuksed ja peavalu tekib. Kui see võtab sult hingerahu.
Sedasi ma ei muretsegi.
Ma lihtsalt küsin või räägin. Ja nemad kõik arvavad, et ma muretsen.
Tegelikult on mul üsna savi enamasti.

Sõrmed külmetavad. Inimesed naeravad. See ei ole puhas, siiras naer. Nad naeravad, sest on harjunud. Ei oska ilma. Neil pole paremat teha.
Selle naeru saatel tunned end kui alasti lava peal. Kõik pilgud jälgivad ja mõõdavad.
See kõik on paranoia. On ju? Kas on?

Soojendan sõrmed tassi kummeliteed hoides. Homme on küll jälle külm, kuid tuleb ka soe suvi...